Paradiisist karu tuharalihaste vahele

Meeldivalt puhkuselaadne olesklus leidis ootamatult enda otsa kahjuks juba 4 päeva peale Gold Coastile jõudmist, kui hakkasime saama kuidagi imelikult palju tööpakkumisi. Liis kandideeris muidugi ka usinalt potentsiaalsetesse kohtadesse, nagu viimnepäev oleks varsti ukse taga. Working Holiday visa omanikele kohaselt sobisid meile esialgu taolised tagasihoidlikud ülesanded nagu: muru niitmine, õunte pakkimine, hüljeste hooldamine ja ka traktoristi kohustused.

Pole kindel, kas kaasa aitas austraallasest Dionysus või ehk ka Jeesus ise, kuid meile meeldivana tunduvad tööpakkumise me igal juhul lõpuks saime. Valisime välja pakkumise mis kujutas endast karjamaadel bagidega ringisõitmist ja väikeste puude-põõsaste pihustamist kemikaaliga.

Vahepeal kohtasime ka pisut ohtlikuma väljanägemisega ämblikut.

20180427_163838.jpg

Okei – no worries! Ostsime endale auto ja asusime töökoha poole teele. Auto hind loomulikult sai olema selline, mille üle iga Eestist pärit autoärikas väljendaks ülevoolavat elurõõmu. Vähemalt saime lisaks veel sooja käepigistuse ning lubaduse, et autoga on kõik korras ja mehaanik olevat ilusti kõik üle vaadanud. Muideks sellel päeval kõndisime autot otsides jalgsi maha umbes 30km – ilma autota tundub, et ei ole siin riigis väga palju asja.

20180429_153932.jpg

Nii nagu austraallastele kohane, et kõik asjad käivad tagurpidi kui meil, siis ei ole ka imekspantav, et ka autojuhid pidevalt vastassuunavööndis sõidavad. Siiamaani oleme suutnud enamvähem juba kohaneda, kuid aegajalt tahame ikka valelt poolt autosse istuda jne.

Linnast välja sõites hakkasime umbes saja kilomeetri pärast ka juba loodust ja loomi nägema. Loomi küll esialgu kahjuks veel vaid kahedimensioonilises mõõtmes lapikuna tee peal, hiljem ka täiesti tervete ja elujõulistena.

Olles juba 350km teekonda autoga läbinud, ilmnesid ka juba esimesed märgid, et see teekond nii sujuv olema siiski ei saa. Nimelt hakkas auto pidevalt üle kuumenema. Pidime juurde ostma jahutusvedelikku, laskma iga paarikümne kilomeetri tagant autol jahtuda ning regulaarselt ka taevaisa poole palvetama. Õhtujaheduses, kui temperatuur oli langenud juba alla kahekümne kraadi, oli võimalik juba pisut pikemaid distantse läbida. Muideks päike loojub siin kella viie paiku, ning kui ühel hetkel on kõik veel täiesti valge, siis poole tunni pärast ei näe ninast kaugemale.

Me täpselt ei teadnud ka, kuhu minna, ning pidime lootma jääma Liisi offline google mapsi peale. Kui juba tõelisse maapiirkonda jõudsime, saime aru et väga kergelt siin ei navigeeri. Välja nägi see maapiirkond pigem ühtlase ligi 80km pika teena.

20180429_174813.jpg

Ega ka levi ja mobiilse interneti puuduvus palju kaasa ei aidanud. Pimedas kuskil 50km lähimast asustusest kusagil kahtlasel põllutaoliselt maastikul sõites ei olnud just kõige mugavam tunne. Lõpuks paistis kaugelt mingisugune valguskiir tunneli lõpust – seda nimelt kellegi aknast. Mõtlesime, et parimal juhul olemegi kohale juba jõudnud. Kui ei – siis vähemalt saab juhiseid küsida.

Sõites maja ette hakkas olukord meenutama filmi Vale Pööre, võibolla ka pisut Texase mootorsae mõrvade temaatikat oli tunda. Mingisugune soojak mille ees püüdsime kellegi tegelase kinni ja küsisime kus me oleme ja kuidas me Ballaroosse saame. Ümberringi oli paarkümmend ketikoera kes kõik haukusid nii kõvasti nagu häälepaelad võimaldasid. Tüüp ise nägi välja nagu oleks just kellegi ära mõrvanud. Sellegipoolest küsisime juhiseid. Vastuseks saime, et oleme paarkümmend kilomeetrit eksinud sellest kohast kuhu minema pidime. Juhised nagu “pöörake puu juurest paremale” ja kui tee pöörab rohkem kui tavaliselt pöörake vasakule” palju abiks ei olnud, aga vähemalt suuna saime kätte.

Lõpuks kuidagi saime kohale, kella 8 paiku õhtul (2 tundi juba kottpime olnud). Korralik maakoht. Päris täpselt ei näinud ka, aga meenutas täitsa farmi. Juhatati meid siis meie eraldi majakesse. Pole vist kunagi nii koristamata majas aega veetnud, aga kuidagi jäime magama.

Järgmisel päeval avastasime, et tõeline farm ikkagi. Kuskil 30 koera, 10 hobust ja sadu kängurusid. Terve maja pesime seestpoolt ära – oli isegi juba natukene mugavust.

IMG_20180501_135241.jpg

Tööpäevad algasid äratusega kell 6, kell 7 põllule, tund aega lõunat, tagasi põllule ja õhtul kell 5 põllult ära. Päevitada sai kõvasti. Pole vist kunagi nii õnnelik olnud kui mõni suurem pilv peavarju pakkus.

20180501_170305.jpg

20180504_161350.jpg

20180502_065900.jpgIMG_20180501_152213.jpg

Põllud olid sellised mida Eestis niisama naljalt ei leia, kui üldse. Terve maa-ala suurus millel töötama pidime oli ulmelisena kõlavas suurusjärgus – kümned tuhanded hektarid. Kokku oli maa-alal kuskil 5000 veist ja lehma.

Farmis olles leidis aset ka teine kokkupuude ämblikutega. Otseselt ma ämblikuid ei karda, aga see tundus küll selline päris suur ja vihane. Nimelt oli aeg pessu minna ja läksin dušši alla esimesena. Ära tulles märkasin, et laes keegi vaatab mind. Mingi pirakas ämblik. Arvasin, et kuna Liis pidi peale mind pessu minema siis oleks ehk targem see ämblik maha lüüa. Hiljem kodutööd tehes arvan, et tegu oli huntsman spideriga, kes küll on mürgine, kuid otseselt ei ole inimesele ohtlik, vaid pigem just kõrvaldab prussakad ja teised kahjulikud putukad majapidamisest.

Töö iseloomult kujutas 8 tundi kemikaali pritsimist. Mingeid kaitsevahendeid otseselt ei olnud, peafarmer ütles selle peale “it´s no biggie”, ehk siis suht suva. Võibolla sellepärast oli igal viiendal loomal nende farmis mingi kasvaja?

Üleüldises mõttes väga positiivset emotsiooni ei loonud taolise kemikaaliga iga päev hommikust õhtuni kokkupuutumine. Samuti esialgu ehk täiesti võõraste inimeste juures elamine pea 100km kaugusel lähimast linnas ilma mingisuguse levita ei olnud ka kõige parem variant, seega otsustasime lahkuda.

Hetkel oleme tagasi Toowoombas ning jätkame tööotsinguid. Samuti on järjekorras automehaaniku juurde minemine. Arvan, et viga on kas termostaadis või halvemal juhul veepumbas. Sõita põhimõtteliselt saab, aga vaid siis kui konditsioneer on max kuuma peal.

Mõningaid muljeid veel jagada:

Elusloodus on siin tõesti imeline. Kui Eestis on tavaline hallvares võib-olla ehk top10 laululindudest, siis siin olles on igal hommikul tõeline orkester akna taga. Linnulaulud on nii omapärased ja nii kummaliste häälitsustega.

Gold Coastil taolised tegelased ringi jalutamas:

20180427_154802.jpg

Ranna ääres olid sellised nö grillimisalused tehtud mis töötavad elektriga. Vabalt kasutatav kõigile grillimiseks/praadimiseks.

20180427_161002.jpg

Toowoomba – linn kus me ka praegu oleme, on rajatud endise vulkaani peale. Põhimõtteliselt asub see linn mäe otsas, seega päris kenad vaated avanevad siin:

IMG_20180506_161251.jpgIMG_20180429_094129.jpg

Eile (07.05) Toowoombasse jõudes veetsime esimese öö autos – peale 6 tundi sõitu ei saanud arugi, et tegemist pole mõnusa voodiga.

20180506_091553.jpg

Kohalikud kängurud:

20180501_144900.jpg20180429_172613.jpg

Kängurusid on tõesti igal pool. Nad ei tundu ka liiga intelligentsed loomad, seega täiesti mõistetav miks igal teisel autol on rongirööpa paksusest metallist kängururauad ees – nad võivad täiesti ebaloogiliselt külma kõhuga teele ette hüpata. Naljakad tegelased.

Tundub, et meil on siin sügis kätte jõudnud. Lehed puudel langevad ning temperatuur on samuti jahedam, tihti juba isegi alla 25 kraadi.

20180506_170941.jpg

Righty-o!

Karl

Advertisements

2 thoughts on “Paradiisist karu tuharalihaste vahele

  1. Appikene, eriti palju kutsikaid oli seal farmis vist ikka. Vaatan, et on ühel pildil Liisu ümber piiranud 😀

    Meeldib

    1. Jaaa, nad olid nii nunnud! Kogu aeg tulid tervitama. Aga kahju oli ka nendest koertest … enamikke hoiti väikestes puurides 😦

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this:
search previous next tag category expand menu location phone mail time cart zoom edit close