Vaikus enne tormi

G’day!

Kevade saabumisega saabuvad meile veel palavamad ilmad! Inimesed kannavad pikavarrukaliste särkide asemel lühikese varrukaga särke. Loomad vahetavad paksu karva õhukese karva vastu. Ja ega ka meie nendele alla ei jää. Muretsesime telgi, kuna eestlasele kohane temperatuuritaluvus 25+ kraadi, võib tekitada tunneli lõpus valguse nägemist, seega oleme püüdnud järsku üleminekut 40+ kraadile leevendada. Oleme praktiseerinud vabas looduses telkimist viimase paari nädalavahetuse jooksul Rainbow Beachil ja Byron Bayl ning vastselt alganud pooleteist nädalasel 3000 kilomeetri pikkusel ekspeditsioonil.
Telgi valisime täiesti suvaliselt. Tundus, et vedas. Telk on väga suur, sees saab püsti seista ja vajadusel ka kümneminutiline padjasõda maha pidada ilma telki kokku kukutamata. Suureks sõbraks on meile osutunud ka K-Mart, kus eestlasele kohaselt on võimalik saada odavat, kuid üllatavalt kvaliteetset nodi. Liisi lemmikostuks on osutunud telgi lakke riputatav kolmerežiimiline 4-dollariline taskulamp.

Esimese katsetuse trotsida Austraalia loodust ja telgi vastupidavust sooritasime Rainbow Beachil ookeani ääres. No lihtsalt vau!
Rainbow Beach asub Great Sandy rahvuspargi kõrval. Mitmekümne kilomeetri pikkune liivariba, mille tipust läheb ka praam maailma suurimale liivasaarele ehk Frazer Islandile, mille poole pole mõtet monomähkijat omades isegi vaadata. Kuna meie tagasihoidlik raudratsu liigub nelja ratta väel, siis esialgu mõtlesime ka meie seda saart külastada, kuid kuna meil vaid kaks päeva selleks aeg oli, otsustasime esialgu ta võimeid Rainbow Beachil oleval liivarannas testida. Meie väheambitsioonikad ootused said täidetud mitmekordselt. Vaatamata kulunud maanteerehvidele ja võimele teised rannas meie autost kaks korda suuremate masinate nagu Land Cruiserite, Patrolite ja Defenderitega liiklevad kohalikud muigele ajada, ei suutnud me isegi peaaegu kinni jääda.

dav

 

Loomulikult nagu alati meie reiside juurde käib, pidime me ka ära eksima ja avastusretke Great Sandy rahvuspargis asetseval offroad teel ette võtma.

Paljulubavale WikiCamps app’is asetsevale telkimisplatsile reageerides teekonda alustades ei osanud me arvatagi, et pooleteise tunniga selja taha jättes 20 km leiame me, et telkimiskoht on kinni ja peame ööpimeduses sama teekonna ka tagasi läbima. Et asi huvitavam oleks, valisime me teise teekonna. Õnneks jõudsime tervelt tagasi. Kartused teepeal auto ära lõhkuda või kaljult alla sõita olid asjatud.

mde

Järgmisel päeval läksime imeilusasse kohta, mis on paljude aastate jooksul tuultega kalju sisse uuristatud liivakõrbe moodi ala. Sealt avanes piltilus vaade Vaiksele ookeanile, seda lõikavatele kaljudele ja ookeanis mängeldes, veest välja viskuvaid, Antarktika poole liikuvaid küürvaalasid.

 


Siiamaani oli Rainbow Beach üks kõige ilusamaid kohti, kus me senimaani Austraalias aega oleme veetnud. Samuti oli meie Honda oma väiksusele vaatamata ootamatult hea offroad masin. Saime kindlustunde, et ehk tulevikus ostes paremad rehvid saame enne viisa lõppemist ka Frazer Islandile minna.
Nädalavahetus edasi. Külastame surfarite ja joobes backpackerite pealinna Byron Bayd. Tegemist on ookeani ääres asuva suhteliselt pisikese kuurortlinnaga. Linnale annavad ülimalt positiivse vaibi easy-going surfarid ja õnnelikud backpackerid. Isegi pensionärid ja kodutud näevad välja nagu surfarid. Linna ilmestavad ka sajad parklates olevad matkabussid, mis on muudetud koduks. Kuna esimesel päeval jõudsime niivõrd hilja, et enamus kohad olid kinni, siis veetsime klassikaliselt öö kuskil suvalises parklas autos. Magama minnes oli terves parklas 2 autot peale meie. Hommikul kell 6 üles ärgates oli meie ümber tekkinud üle kümne uue auto. Üks noorem kutt oli tulnud pisikese roosa hyundai getziga ja mängis oma koeraga – okei. Küsimusi tekitas aga rohkem kokkusaamine ühe mehe ja kahe naise vahel. Kohtumisele lisas vürtsi see, et nad jalutasid suvalise võsa vahele piknikukorv käes, kell 6 hommikul. Ainult üks sõna.. Austraallased. Järgmisel päeval valisime kahe telkimisalasid pakkuva koha vahel. Üks koht oli suunitletud noortele marihuaanalembelistele hipidele ja teine noortele pensionäridele. Valisime selle teise.

Byron Bay rannajooned on tõeliselt ilusad. Teisel päeval külastasime mitut erinevat läheduses asuvat randa. Kõige ilusamat vaadet pakkus King’s Beachi nimeline rand. Rand nõudis mägederohket kitsa kruusaee läbimist ja kuskil kilomeetripikkust matka kaljust alla, kuna rand oli peidetud kahe kõrge kalju vahele. Randa piirava kaljunuki peal otsustasime pidada taaskord vees möllavate küürvaalade saatel pikniku. Piknikule lisasid ekstravagantsust ka tõelisele kuningale omase liigse enesekindlusega rannas patrullivad värsket ookeanibriisi nautivad aadamaülikonnas mehed. Siit ilmselt tuleneb ka ranna nimi – King’s Beach. Oleks võinud sellisele olukorrale viitavaid märke (sissepääsu juures seisev himura pilguga rõngastatud nibudega mees) tähele panna, kuid õnneks Liisi kohalolek ja ookeanis mänglevad vaalad leevendasid olukorda.

20180915_100553

Eelneval pildil on taamal näha rõõmsat küürvaala.

Kevade saabumisega ronivad peidust välja ka erinevad arahnoloogidele ja herpetoloogidele huvipakkuvad isendid. Avokaadopõllul auke kaevates nägime Austraalia kõige mürgisemat ämblikut – redback’i. Meie elutoas uitas ringi senimaani kõige suurem huntsman spider, keda näinud oleme. Tuleb tunnistada, et ettevaatlikkuse tase meis ei tõusnud – kas oleme muundumas austraallasteks? Ära nägime ka maailma ühe kõige mürgisema mao – brown snake.

 


Tegelikult oleme enamuse ajast me ikkagi töötanud. Teises avokaadofarmis jõudis pakkimisprotsess lõpule ja saime teha ka tööd põllul. Liisile pakkus senimaani kõige positiivsemat töörõõmu väikeste avokaadotaimede eest hoolitsemine ja istutamine. Mina sain tunda end aga tõelise farmerina, kaevates maad ja parandades kastesüsteeme. Lõpule jõudis meie karjäär avokaadode valdkonnas.

Taaskord saime ilmutuse, et taevaisa on meid mõlemaid puudutanud – osutusime enda tulevasele töökohale kõige paremateks kanditaatideks. Töö hakkab 8. oktoobrist ja kestab esialgsete plaanide kohaselt kuni märtsini. Selline on meie sisenemine puuvilla valdkonda põllumajandussektoris. Uueks asukohaks saab meil puuvillafarmide pealinn – Goondiwindi, mis on ühtlasi ka üks kõige kõrgema temperatuuriga kohti Austraalias. Lõpuks ometi saab Liis oma soovitud pruunisuse taseme. Ülesanneteks patrullida farmis ringi ning juhtida veevoolu puuvillapõllul. Pihta on hakanud puuvillafarmides kastmisperiood, mis näeb välja selline, et põld ujutatakse üle veega. Välja tuli ka see, et farmer, kelle juures töötama hakkame on rassist – ta on nõus palkama vaid eestlasi. Seega majutust hakkame jagama teise eesti paariga.

Mõningad päevad tagasi kolisime enda viimatisest ja ka mugavaimast pesast välja.

20180927_095730

Enne välja kolimist veetsime eelmise õhtu koos majaomanikest sõprade Elspethi ja Johniga. Jõime veini, sõime kooki ja ajasime juttu hiliste õhtutundideni. Kinkisime neile õnnestunud eksperimendi tulemusena sündinud pildi isasest satin-bowerbirdist ehl läik-lehtlalinnust.

received_258364171686824

Seda lindu iseloomustab siniselt läikiv sulestik, kahesambaline heinast ehitatud pesa, kuhu ta viib vastassoo peibutamiseks kõikvõimalikke siniseid asju, näiteks pesulõksud, pudelikorgid jms. John rääkis meile, kuidas kunagi seisis tal õues helesinine nöörirull, millest lind oli paarsada meetrit nööri oma pesani sakutanud – tõeliselt ambitsioonikas isaslind. Pildi saamiseks asetasin söödakorvi madalal asetsevale oksa külge, kuhu panime apelsiniviile, mett, kaerahelbeid ja suhteliselt suure sinise aluse, mida ta ka ära vinnata üritas, kuid aluse raskuse tõttu ei jõudnud sellega kaugemale kui paar meetrit.

Otsustasime hakata mõningaks perioodiks kodututeks rändajateks, et kasutada võimalikult palju aega ära ka muu kui erinevate avokaadosortide avastamisele. Sellest tulenevalt otsustasime paari tunni jooksul peale avokaadofarmi tööpäeva lõppu võtta ette tõsisemat sorti rännak. Kiirelt mõeldud, kiirelt teele. Selle postituse kirjutamise hetkeks oleme sõitnud üle 1000 km põhja poole, kus valitseb peamiselt troopiline džunglimaastik. Kas saame selle ekspeditsiooni käigus mao käest pureda, kas õnnestub kinni püüda 30+ kilone barramundi või 100+ kilone blue marlin, kas õnnestub silma vaadata 5-meetrisele soolavee krokodillile ning kas rassi muutmine päikese mõjul on võimalik? Nendele küsimustele leiate vastuse juba järgmisest postitusest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this:
search previous next tag category expand menu location phone mail time cart zoom edit close