Hola señoras y señoritas!
Kae nalja, maandusime juba 4 päeva tagasi Santiagos, Tšiilis ja siiamaani pole meid mõne kohaliku kartelli poolt ära röövitud, likvideeritud ega ka adopteeritud. Siiamaani oleme uue olukorraga tasapisi aklimatiseerunud Santiago linnas. Seega päris džunglisse veel ei ole jõudnud.
Jah, nii on – oleme tõepoolest ette võtnud enda järgmise unistuse, mida tahtsime ellu viia juba peale Austraalias käiku 3 a tagasi – avastada piirkonda, kust pärineb kartul, Lõuna-Ameerikat!
Kohe ei teagi millega alustada, kuna mõtted on taaskord selles mõttes nii sassi löödud. Kui oled ligi 3 aastat olnud selles tavapärases vanas heas rutiinis, töö, kodu, magama, töö, kodu, magama ja alati mõnusas soojas kodus, söök laual, vesi kraanist olemas jne ja siis äkitselt oled kuskil kuskil teisel pool maamuna, magamas kuskil põllul kahe suvalise põõsa vahel mingis telgis, viimati pesnud ennast 3 päeva tagasi -20 kraadises vees, kõhus tiirlemas kaks tomatit eilsest, kohalikust keelest muffigi aru ei saa, kotis mõni paar särke, telk, sülearvuti ja tahe elus püsida, siis see paneb ikka mõtlema. Mõtlema just neid mõtteid, mis on vajalikud, et need saaksid mõeldud. Üldse elu jooksul.
Mõistus ikka tahab nii väga automaatrežiimis seda head vahvat turvalist lihtsust säilitada. Samas see on just see, mis meid paneb liikuma. Kui jälle hakkab külge tekkima see tunne, et oled vajunud nagu tapeediliim tapeedi ja seina vahele, nägemata päevavalgust paarikümneks aastaks, siis on just see tunne, et on vaja mingit värskust, mingid asjad elus pahupidi keerata, värskendada enda energiaid ja mõtteid. Ja siin me nüüd olemegi. Vabandusi, miks mitte siia tulla, on palju, aga nii on iga otsuse puhul, mis elu raputab.
Ühesõnaga – avastame Lõuna-Ameerikat. Allpool on trajektoor, mida me plaanime jälgida, alustades Santiagost, liikudes päripäeva suunas.
Lihtsamalt öeldes, et mida võib oodata on umbes nii: Tšiili – Argentina – Boliivia – Peruu – Brasiilia – Paraguay – Uruguay – Argentina – Tšiili. Kolm suurimat ootust on meil käia ära vanas heas inkade elukohas Machu Picchul, Amazonase keskel Manause linnas ning Patagonias tõmmata üks kuni mitu 10+ kg lõhet veest maapinnale, noh kui aega üle jääb siis matkata mägedes ka!
Kokku peaks tulema umbes 30 000 km, ajaraamiks 6-8 kuud. Jalgsi liigeldes oleks see pea võimatu, me peame ikkagi kunagi tööle tagasi naasema enda eluea jooksul. Bussiga liigeldes tõenäoliselt samuti raske. Auto õnneks teeb asjad lihtsamaks. Ostsime kohapeal auto. On olemas sellised grupid “märksõnaks: overlanding”, mille kaudu on võimalik saada infot, osta autosid jne. Nii tegime ka meie – ostsime endale sellel mandril auto eelmistelt reisijatelt, kahelt hollandlaselt. Paraku nad olid selle maa vallutamisega hiljaks jäänud noh nii 6 sajandi võrra ja pidid auto maha müüma, nii nagu ka meie, eestlased, aga sellegipoolest tore (tervitades hispaanlaseid, portugallasi ja inglasi, eelkõige Erik Punast!!).
Ülal on meie uus ratsu uuel mandril. Nagu ka Austraalias, on meie liikuriks veidral kombel Honda. Ei, me ei ole paadunud Honda fännid (veel), kelle padjapüürile on tikitud Honda logo (kuigi eelmine 2002a CR-V oli üllatavalt hea auto). Algselt tahtsime Toyota maasturi kogemust (4Runner, Land Cruiser), aga õigel ajal ei olnud selliseid masinaid müügis paraku ning ostsime selle. Auto sisu ja valiku põhjusi menetleme täpsemalt tulevas postituses!
Me pole hetkel veel jõudnud palju seda autot kasutada, kuna esimesel päeval, noh nii esimese 5 minuti jooksul peale auto kättesaamist, selgus tõsiasi, et saatana sõrmed on seda autot kõhu alt kõditanud. Nimelt on sellele autole paigaldatud turvasüsteem, mis lukustab uksi automaatselt, teatud intervallide tagant. Seda vahvat “mugavusvarustust” tutvustas see auto meile 10 sekundit peale seda, kui olime tanklas autost mõlemad väljunud, et teda hoolitsevalt tankida. Jep – sooviga naasta autosse sai see unistus purustatud kiirelt, kõik uksed lukus. Kuna me oleme alla 90 a noored, ei kannata dementsuse ega ka OCD käes, siis loomulikult me võtmeid kaasa ei võtnud. Kuna saime vaid ühe paari võtmeid, siis on ju täiesti selge mida teha on vaja – autosse sisse muukida. Või noh, selline oli selle tankla töötaja esimene reaktsioon, et kuidas meid abistada. Ligi 20 sekundi jooksul oli tüübil peos selline ligi meetri pikkune traat, millega ukse lukustuse nuppu sudida ning kruvikeeraja, millega uks paokile tõmmata, et traat ukse vahelt sisse mahuks. Hirmuäratavamaks tegi selle olukorra asjaolu, et tal oli selline muie näol, nagu ta poleks juba kaks päeva seda tegevust harrastanud.
Õnneks sai ukse muukimine ka videole: https://photos.app.goo.gl/r8YuDDzkgYhGGjRR6
Lõpuks saime auto lukust lahti ja võtmed kätte. Selline algus reisi teisel päeval viis meid esialgu küll mentaalsesse koomaseisundisse ning läksime selle peale hotellituppa rahulikult pikali tagasi, oli targem selle päeva eest turvaliselt varjuda kuhugi teki alla.
Aeg edasi paar päeva ja siiamaani pole me selle autoga hotellist kuhugi liikunud. Ootame tegelikult kohalikku RUT numbrit, meie keeles “isikukoodi”, millega saaksime edasi toimetada. Selgus, et autol on ka teised võtmed olemas jms, seega kuidagimoodi saab hakkama. Tuleb lihtsalt otsa ette, paremale jalale ning peopesadele tätoveerida, et selle auto uksed lukustuvad automaatselt kohe kui autost välja astud, et meelest ei läheks, et kuskil keset Atacama kõrbe mõni kaugelt vaatlev kohalik latiino ei peaks pead murdma, et miks need hullud gringod enda autot jalgade ja kätega peksavad ja lõpuks kaktuse juurikaga auto akna sisse viskavad. Loodetavasti esialgsele Lõuna-Ameerika stereotüüpse särtsaka iseloomu kõrvalt suudame me leida oma uue autoga lõpuks ühise arusaama.
Nii nagu ikka, kui seda loeb keegi, kes plaanib sarnast reisi, asub Lõuna-Ameerikas juba jms, siis kontakteeru julgesti!
Lisaks on võimalik aktiivsemalt meie tegevusi jälgida Instagramis, https://www.instagram.com/the.adventurous.swallows/
Seiklevad suitsupääsukesed 