Maandusime Tšiili pinnal 3. juuni 2023. Tänaseks oleme veetnud siin võõral mandril aega 15 päeva. Selle ajaga on nii palju juhtunud, et raske on kohe ajaliselt järgi jõuda kõigele, aga proovin kuskilt alustada ja jõuda tänasesse päeva.
Nagu ka viikingid, on ka meil liiklusvahend, millega mööda maamuna liikuda. Vee asemel aga künname maapinda. Usaldusväärseks (pole veel kindel kui usaldusväärseks, aga loodame) liikuriks on meil saanud üks maastur, Honda Pilot 2007 3,5 V6 automaatkastiga. Seda toodeti vaid Ameerika turule. Tahtsin alguses manuaalkastiga diisel Toyotat, aga sisuliselt ostes ei läinud mitte ükski kriteerium täkkesse, mis seal ikka. Asjadeks, mida vaadata sellise ostu puhul, on näiteks, et oleks lihtne parandada, varuosad oleks saadaval (levinud mudel), oleks ökonoomne.
Autot tahtsime peamiselt seetõttu, et noh.. tegelikult ei oleks väga teistmoodi ette kujutanud. Bussiga oleks saanud liikuda jms aga see ikka ei anna sellist vabadust, mida tahaks.
Manuaalkastiga diisel Toyotat oleksin tahtnud mitmel põhjusel. Kuna kaugem unistus on ehitada kunagi tulevikus auto, millega mugavalt maamuna teisi asupaikasid järk-järgult avastada, siis oleme mõelnud selleks just mingit vanemat Toyotat. Kuna ise kunagi ühtegi omanud ei ole, siis oleks olnud hea test tutvuda, kas see tuntud Toyota vastupidavus ja töökindlus vastab ikka tõele. Diisel selle tõttu, et üldiselt on see ikkagi ökonoomsem variant ning manuaalkast selle pärast, et seda oskab tõenäoliselt iga suvaline külamees parandada ning seda on võimalik köiega slepis kuhugi vedada.
Valikuks sattunud auto aga on mitte-Toyota, bensiin ja automaatkastiga ka veel. No Honda on meil varem ka olnud ja näidanud ennast väga usaldusväärsest küljest. Bensiini kasuks räägib see, et see peaks töötama kõrgematel kõrgustel paremini kui diisel (kuna põlemisprotsess ei põhine nii palju rõhul). Automaatkast.. noh.. loodame, et see kuskilt keset džunglit juppideks ei lenda.. Üldiselt on see mudel Lõuna-Ameerikas suhteliselt levinud ning ei tohiks tekkida probleeme varuosade leidmisega jms, kuigi jah, pigem on auto uus ja remontida teda nii lihtne ei ole.
Auto varustuses on katusel katusetelk, kaks bensiinikanistrit, kaks veekanistrit ning üks gaasiballoon. Peamiseks kerratõmbamise asukohaks on mõeldud katusetelk, aga seda telki ei saa selles mõttes kõigi ilmastikuolude korral hästi avada (kõva tuul jms), siis saab ka autos sees magada. Selleks on autosse juba eelnevalt sisse ehitatud puidust raam, kuhu peale saab teha voodiaseme ning karkassi sisse saab panna hulganisti asju. Veekanistrites katusel hoiame vett pesemiseks.
Lisavarustuseks on autos sees teine aku, inverter, päikesepaneel ning külmkapp, seega mõne aja saab asustuses eemal olla kaotamata mugavusi, toit halvaks ei lähe, telefone ja sülearvuteid saab laadida ning nendega jooksvalt tööd teha, kui peaks tekkima vajadus.
Tšiilist me saime sisuliselt esimese meki Ladina Ameerikast suhu, aga see tundus ikka väheke petlik. Polnud üldse nagu tuntud seriaalis Luts Maria vms, kus Maria astub Pedrole varbale ja siis Giorgio karjub kaks tundi Pedro peale ja nii edasi. Inimesed seal tundusid iseloomult küllaltki sarnased eestlastele, rahulikud, vaiksed, tänavatel ei käi mingit pidevat karjumist jne, et ühesõnaga päris mõnus, haha. Ma seda karjumist kartsin tegelikult kõige rohkem. Aga küll see ka tuleb, Boliivia ja Peruu on veel ees!
Tegime ka video Santiagost ja selle lähiümbrusest: https://youtu.be/UCW6UYNi1P4
Tšiilist peale auto kätte saamist ja hotelli turvaliste seinte vahelt lahkumist veetsime ühe katseöö pealinna ääremaadel, lähedal mägedes. No kui ikka varem ei ole sellises kohas käinud, siis arvaks esimese asjana, et kui autost lahkud, siis viie minuti jooksul röövitakse sind nii paljaks, et trussikute väel pead tagasi autosse tulema, kui auto veel alles on. No see vaheldus käis ikka nii ruttu, et kui mäe jalamil olid ilusad korralikud majad, tundus nagu rikaste piirkond, siis paar kilomeetrit edasi mäe nõlval, kus oli üks tasuline koht, kus autoga öö veeta, nägid kohalike majad välja sellised, et kui rohkem kui 4 m/s tuul puhub lendab see maja minema kah. Kokku löödud mingitest kaubaalustest, vineerist plaatidest ja ma ei tea millest veel. Ja ühes tuntud appis iOverlander, kust saab öökohtade kommentaare lugeda teistelt ränduritelt, oli kirjas, et see on Santiago üks parimaid kämpimise kohti. Nojah, kohanemine oli raske, aga jäime ellu. Esimene öö oli ikkagi suhteliselt külm, kuna siin parasjagu hakkab talv.
Kui esimese öö veetsime autos sees, siis teise öö veetsime juba Santiagost kaugemal, suunaga Argentiina poole. Enne Los Andese linna oli taaskord üks selline heade hinnetega koht. No jällegi mäe otsas kuskil 2000 m kõrgusel, seega ei saa väga soe nagu olla. Jõuame kohale, noh enamvähem, kui välja arvata koera junnid, pudelid ja muu prügi. Paneme siis telgi püsti. Tundub iseenesest suhteliselt suvaline koht. Paarsada meetrit kaugemal oli mingi suurem tšiilikate pere maasturiga platsi sõitnud suure laua taga +2 kraadiga piknikku pidamas, kohal oli vähemalt kaks vanaema, kolm väikest last ja vahepealseid tegelasi.
Lähemal vaatlusel avastasime, et natukene maad autost kaugemal oli kaks risti maha löödud, nagu oleks kellegi haud siin. Nojah, mis seal ikka, head und!
Hommikul ärgates oli härmatis maas ja telk seest tilkus täiesti, öösel oli ikka korralik miinus. Aga paks Ikea suletekk hoidis meid gangreeni eest.
Enne piiriületust mõtlesime, et käime korra veel poes Los Andeses. Liikluse poolest oli juba palju muhedam kui Santiago. Suure kaubanduskeskuse parklas olid mingi 10-kond turvameest, kellest üks tuli meid hoiatama, et me küll hoiame silma peal teie autol, aga vaadake ette, kuna isegi päise päeva ajal võidakse sellise tähelepanu tõmbava auto aken sisse lüüa ja midagi ära varastada. Nojah. Märk tulevikuks äkki? Ei tea!
Sellega absoluutselt ei olnud meie seiklused veel lõppenud. Ees oli veel vahva emotsiooniderohke piiriületus. Tee piiriületuse punkti oli muidugi mega, kõrged tõusud jne. Piiripunkt asus ligi 3000 m kõrgusel kusjuures. Sellise kõrguse juures võib juba kõrgushaigust tunda!
Nagu kaardiltki on näha, viitavad sellised käänulised teed tõusudele.
Igatahes nüüd asja juurde. Ega siin ei käi asjad nii nagu Euroopas, et sõidad üle piiri ja kedagi ei huvita. Siin sõidad piiripunkti ära ja siis hakkab alles võitlus pihta. Nii ka meiegi puhul. Jõudes Las Cuavese piiripunkti, esimene ametnik lasi meid läbi. Siis järgmiseks pidime minema Argentiina piiripunkti Tšiili osakonda, kes siis vaatas meie dokumendid üle. No ei saa kutt aru. Vaatab ühtepidi, vaatab teistpidi, ütleb et ei, teil ei ole seda dokumenti auto üleviimiseks, mida vaja ja ma ei lase teid läbi. Nojah, juba mõtleme, et mis meil siis valesti on, kuhu me üldse see öö lähme (3000 m kõrgusel kohe üldse ei oleks tahtnud ööbida, ilmateade lubas ööseks -14 kraadi). Siin on üldse selline veider värk, et kui sõidad Tšiilist Argentiina suunas, siis pead läbima Argentiina piiripunkti ja kui teises suunas, siis peab läbima Tšiili piiripunkti ehk siis kaks eraldi maja ja eraldi asutust eraldi riikide jaoks. Kuna meid läbi ei lastud, siis pidime tagasiteel Tšiili läbima uuesti sama protsessi Tšiili piiripunktis. Oi jah.
Sõitsime siis miski 20 km tagasi Tšiili piiripunkti, et tagasi minna kuhugi haavu lakkuma. Tšiili piiripunktis küsiti uuesti kõiki dokumente jne. Ma siinkohal mainin ära, et sisuliselt mitte keegi ei saa mitte sõnagi inglise keelest aru. Nagu täiesti null. Liis õnneks õppis Duolingos mitu aastat hispaania keelt, seega ta saab vähemalt midagi aru, et see on ikkagi abiks olnud, aga suures pildis keerulisemaid asju seletades, tuleb tänada internetiajastut. Igatahes Tšiili piiripunktis siis saime ühe üliagara ametniku, kes kohe vaatas, et mis jama see on, meil on kõik dokumendid õiged. Ta tahtis millegipärast meid nii väga aidata ja viis meid kohe lõpubossi juurde, kes ütles samuti, et kõik on õige ja tuleb üle lasta. Siis see lõpuboss helistas Argentiina poolel olevale Tšiili ametnikule, kes meid läbi ei lasnud ja pidas temaga maha paraja vestluse. Lõppkokkuvõttes oli see esialgne ülienesekindel ja karm piiriametnik ise korralikult puusse pannud. Sõnumiks jäi see, et Argentiina pool ütles, et las tulevad kohale ja laseme nad kohe läbi, tee oli sillutatud. Peale kõne lõppu meie abistaja, üliagar Tšiili ametnik tuli ja kallistas kohe Liisi, nagu me oleks mingi lotovõidu saanud, ta oli õnnelikum kui me ise! Nii naljakas, aga andsime talle Eestist kaasa võetud postkaarti, mis me nimelt võtsime kaasa, et jagada sellistele toredatele inimestele, kuna me teadsime, et me neid niikuinii kohtame. Iga reisi juures me oleme sellised inimesi kohanud ja nad jäävad alati kuidagi pikemaks südamesse, et võiks siis äkki vastupidi ka juba olla. Sõitsime siis 20 km tagasi Argentiina poolele, kus siis see karm piirivalvur meid läbi lasi. Jagas meile enda numbri ja nime, et kui kunagi mingi probleem on, siis kohe helistage ja ma aitan. Ega ta otseselt ei vabandanud, aga ta ikka sai aru, et tema jama mis ta kokku meile keeras. Nojah, ikka juhtub.
Selle kohta ka väike video: https://youtu.be/Pdv3-CjL-bY
Rõõmsalt siis Argentiina pinnal, sõidame pimeduse poole. Meie lubadus tegelikult oli see, et me ei sõida pimedas. Need riigid ikkagi ei ole nii turvalised nagu meie oleme Euroopas harjunud. Asjaajamine on siin vilets, jõustruktuurid ei ole nii hästi paigas jne, ühesõnaga veidi nagu metsik lääs või 90ndate Eesti. Aga polnud varianti, pidime minema kuhugi, me ei saanud jääda mägedesse ka. Sõitsime siis lähimasse linna Uspallatasse, jõudsime kohale peaaegu kell 10 õhtul. Sõitsime esimese hotelli juurde mis tundus ka avatud olevat, kohe peatänaval. Omanikuks on noor kutt, kes lahkelt jagas meile hotellitoa. Selleks ajaks, kui meie saabusime, oli ta ennast igal juhul juba korralikult heast-paremast pilve tõmmanud, nii nagu ikka Lõuna-Ameerikas kombeks, aga saime ikka toa kätte. Kaks minutit toas viibides selgus tõsiasi, et telgis oleks vist soojem olnud magada. Õnneks oli meil autos elektri pealt töötav radiaator ja tõime selle ka tuppa, noh sai ära magatud aga 40 eurot see kohe kindlasti väärt ei olnud. Hommikul ajasime kutiga veel veidi juttu ja hakkasime uut riiki avastama.
Järgmiseks sihtpunktist oli Mendoza, ligi 130 km kaugusel. Sinna oli kaks peamist teed mida pidi sinna minna. Kas off-road mägist kruusateed pidi või asfalttee. No nagu meile kombeks, lähme ikka kohe sinna neid pära**** teid avastama! Kuskil 30 km jõudsime tunni ajaga ära sõita, kui auto jahutusvedelik läks keema. No ei tundunud väga hea variant, ootasime kuni auto maha jahtub ja mõtlesime, et lähme igaks juhuks ikka mööda tsiviliseeritud teed pidi. Kuigi nagu hiljem selgus, on kõrgustes sõites (olime tol hetkel ligi 2700 m kõrgusel) see vist normaalne, et jahutusvedelik läheb oluliselt kergemini keema. Kui vesi läheb 0 kõrgusel merepinnast keema 100 kraadi juures, siis 3000 m kõrgusel ligi 88 kraadi juures. Et mingi vahe on ikka sees.
Jõudsime siis lõpuks tagasi Uspallatasse ja hakkasime sõitma Mendoza suunas uuesti, aga seekord turvalisuse huvides mööda asfaltit. Teemärgistus lubas sõita küll 110-ga aga no teeolusid vaadates heal juhul 80 oleks piisav olnud. Nagu ka varsti näha võis, siis oligi teel üks suur avarii juhtunud ning liiklus pikemaks peatunud.
Mendozasse jõudes oli meil ikkagi palju asjaajamisi vaja teha. Esiteks on oli vaja kohalikku valuutat, poes käia jne jne. Valuutaga on Argentiinas selline veider lugu, et keskmiselt on inflatsioon ligi 100% aastas. Valitsus on kehtestanud siin sellise teistsuguse kursi mida nimetatakse “blue dollar rate”, et kutsuda rohkem välisinvesteeringuid riiki. Lühidalt kokku võttes, kui vahetada eurod argentiina peesode vastu Eestis, on kursiks ümmarguselt 1:270-le. Kasutades koha peal aga sinise dollari kurssi, on kursiks 1:520-le, seega päris suur vahe. Selle õppisime me esimeste päevadega selgeks, kuna heaks mõõdupuuks oli McDonalds. Ostes McDonaldsis Eesti pangakaardiga juustuburgeri, tuli ühe burgeri hinnaks ligi 4 eurot, no see ei tundnud mitte kuidagimoodi reaalne. Eestis on juustuburgeri hind ligi 2 eur ja Eesti on oluliselt suuremate palkadega riik. Seega tuleb siin riigis kasutada sisuliselt ainult kas sularaha või krediitkaarti, millega saab tasuda USA dollarites. Abiks on siinkohal Western Union, mille kaudu on võimalik vahetada eurod argentiina peesodeks väga kiiresti. Niivõrd metsik inflatsioon tegelikult loob hea pinnase vaesusele ja ebavõrdsusele. Nii nagu Eestistki eelmisel aastal tunda saime, siis hinnad võivad tõusta aastaga 25%, aga see ei tähenda, et tööandjad samamoodi palka tahavad tõsta. Sama on tõsi ka Argentiinas, seega hinnad muutuvad aastaga kaks korda kõrgemaks, aga palgas suures pildis ei muutu. Lisan informatiivsuse mõttes graafiku argentiina peeso kursist eurosse aastast 2003 alates. Kui aastal 2003 sai ühe euro eest 3,5 peesot, siis täna saab 1 euro eest 270 peesot.
Teiseks suureks asjaks, millest on raske mööda vaadata, on kohalik liiklus ja teede märgistus. See vajab ikka omajagu kohanemist, kuna liiklusmärgid on esiteks suures osas teistsugused ning liikluskultuur samuti. Siin on sisuliselt mõttetu jälgida märgistust, esimesena tuleks jälgida, et kedagi alla ei ajaks ning kellelegi otsa ei sõidaks. Ringteed on siin sellised, et mitte ühtegi joont ega märki ei ole, et kuhu milline rida viib, esmapilgul tundub, et seda tuleb lihtsalt ennustada. On näha, et ka kohalikud teevad seda – kui ringil on näiteks kolm rida (ühtegi joont ei ole), siis tundub, et mõnel juhul keeravad kõik kolm rida ühte suunda (kus on vaid üks rida) ning mõnel juhul lähevad kolm rida kokku kaheks juba ringi peal jne jne, ühesõnaga suures pildis vist suht suva kuidas ja kuhu sõidad. Ülekäigurajad ja valgusfoorid väga suurt mõju liikluses ei oma. Okei valgusfoor veel, kuigi mitmel korral on olnud nii, et ristmikul on punane tuli juba jupp aega olnud ja siis lambist tuleb mingi tüüp sõidab risti üle ristmiku. Alguses nagu ise harjunud, lased ikka jalakäia üle, kes seisab ülekäigu raja ääres. Jäin siis seisma ja inimene, kes ootas ülekäiguraja taga jäi minuga pikemaks ajaks tõtt vaatama, ta oli päris üllatunud, et polegi sellist olukorda nagu varem olnud, mida ma tegema pean.
Üldjoontes ei ole Lõuna-Ameerika siiamaani veel enda kurikuulsale nimele vääriliselt ennast näidanud, kuni üleeilseni. Peale kahte nädalat Lõuna-Ameerikas olemist langesime ka esimest korda pahatahtliku tegevuse ohvriks. Uksele koputas meie Airbnb naaber, kes ütles, et keegi üritas teie autost asju varastada ära. Keset päeva turvalises parklas (kõrge metallist aia taga) visati meil auto aken sisse. Läksime inspekteerima ning auto kõrval maas olid meie kaks matkakotti koos mingi muu suvalise kraamiga. Naaber ütles, et veel üks teine naaber oli just koju tulnud kui mingi tüüp oli meie auto juures askeldanud. Oli öelnud vabanduseks, et tal kukkus midagi üle aia ja ta pidi üle ronima, mille peale ta viisakalt lahkus, ilma meie matkakotte kaasa võtmata. Ilmselgelt peaks härra enda spetsialiteeti vahetama, kuna mingil põhjusel oli näha, et ta oli kulutanud hulga aega gaasiballooni kangutamisele ja katusetelgi avamisele. Gaasiballoon on mul tõmmatud katuseraami külge päris tugevalt koormarihmaga, ta oli seda omajagu kangutanud, aga tundus, et ta pistis rinda koormarihmaga esimest korda, kuna lahti ta seda ei olnud saanud. Samuti gaasiballooni väärtus on parimal juhul ehk 10-15 euri. Samuti katusetelk.. kuhu ta enda arvates selle 100+ kg kaaluva, katuseraami külge kindlalt kinni kruvitud telgiga minna mõtles.. Ei tea. Ilmselt seda ei teadnud ta isegi. Ilmselt ei olnud tal aimugi misasi see on, aga uudishimu oli suur. Kokkuvõttes oleks ta lihtsalt meie kahe matkakotiga kohe minema kõndinud, oleks ta juba ligi kümme korda suurema noosi saanud kui see, mis ta päriselt sai.
Päris veider intsident, mis tegelikult pani veidi mõtlema küll, et võib-olla me ei ole veel liiga tõsiselt turvalisuse peale mõelnud ja ma pole veel nii-öelda “ohtlikutesse riikidesse” jõudnudki veel. Argentiina peaks Lõuna-Ameerika mõistes ikkagi arenenud riik olema. Kuna Argentiinas on Airbnb korterid suhteliselt odavad (20-30 eur öö) siis oleme siiamaani päris palju Airbnb-d kasutanud. Õnneks me viisime ikka enamused väärtuslikumad asjad tuppa, aga mõned asjad ikka olid autos. Igatahes noorhärra sai endale küllaltki väikese noosi, minu Nike jooksutossud ja mingi hulk sularaha. Lisaks enam nii turvaliselt ei mõtle sellele ideele, et minna kuhugi suvalise mäe taha ja seal telk püsti lükata. Peab midagi veidi ümber mõtestama.
17.06 pidasime siiski Liisi sünnipäeva ja tegime Mendoza linnas jalgsi väikese ringkäigu. Selles mõttes ikka kummaline linn või üldse manner, et tänavatel jalgsi, nii nagu meil Eestis, sisuliselt ei liigu mitte kui keegi. Olime ainukesed. Lõpuks kui jõudsime linna kesksesse osasse, kus on toidutänavad, oli päris palju inimesi. Autost vist ikka süüa ei saa restoranitoitu. Lisaks märkasime mingi suurema pargi juures suurt rahvamassi ja mingi paarkümmend märulipoitseinikut kilpide ja asjadega. Uurisime, et milleks siin valmistutakse – tuli välja, et jalgpallimäng kohaliku piirkonna linnade/külade vahel. Politseinikud ütlesid, et tavaliselt peale mängu läheb madinaks ja ei soovita vaatama jääda. Arvestades mis juba enne mängu toimus (kahekordsed bussid täis karjuvaid fänne, viskasid tänavatele ilutulestikku jms), siis järeldusi teha ei olnud keeruline. Samuti vaadates kuidas 20-40 aastased mehepojad kulistasid pakiveini nagu vett, siis jah.. Mis veel siis toimub, kui aset leiab Argentiina ja mõne riigi vaheline jalgpallimäng? Otsisime igatahes koha, kus saaks autentset Argentiina toitu süüa. Argentiina toiduks on ikka peamiselt veiseliha. Leidsimegi koha, kus küpsetati liha ära lõkkel, vastavalt kas medium või medium rare küpsustastmele, mida soovisid. See on ikka päris hea oskus juba omaette. Liha oli muidugi väga hea. Jalutasime hiljem pimedas koju.
Senimaani on mulje Tšiili ja Argentiina inimestest pigem ikkagi hea. Meile pigem vist meeldib ikkagi, et nad on suhteliselt rahulikud, tänavapeal ei proovi keegi sul käest kinni võtta ja vedada kuhugi, keegi ei karju pidevalt jne nagu Eestigi. Samuti tunduvad kohalikud abivalmid ja sõbralikud. Eks siin on teised väärtushinnangud ka, peamiselt hinnatakse pere ja sõprust, mitte isiklikku edu ja raha. St – isiklik edu ongi head suhted sõprade ja perega, meenutab selle koha pealt Austraaliat, see peegeldub ka suhtluses. Siiamaani ei ole tundnud, et meid vaadataks kui kõndivat rahakotti.
Inimesed on välimuselt muidu küll ikka teistsugused. Domineerib ikkagi must juuksevärv ja pruunid silmad. Nahavärvus on ka tumedam kui keskmine eestlane, nagu krõbe chicken nugget. Blondi kui sellist ei ole vist kordagi siiamaani veel näinud. Lisaks on inimesed välimuselt väga varieeruvad. Kohati on näha indiaani päritolu näojooni aga palju on ka aasiamaadele omapäraseid näojooni. Iga nägu on ikka erinev. Valdavalt on inimesed ikkagi lühikesed. Harva tuleb vastu keegi kellest ma (Karl) üle pea ei vaataks (olen 185 cm pikk). Lisaks veel, et väga suur osa lõunaameeriklasi on usklikud, peamiselt katoliiklased.
Huvitavaid tähelepanekuid veel, et algselt märkasime tihti iga tänavanurga peal mingit veidrat lõhna. Mõtlesime, et mis taim see on, see ei saa ju kanep olla, et iga nurga peal on lõhna tunda. Mida aeg edasi, seda rohkem saime aru, et tõepoolest on kanep. Kohalikud nii Tšiilis kui Argentiinas suitsetavad kanepit täiesti vabalt tänaval keset tööpäeva ilma mingi mureta. Ülikonnas karjääri tegevad naised tulevad keskpäeval kell 1 kõrgest klaasist kontorihoonest tänavale, saavad mõne sõbrannaga kokku, keeravad korraliku pläru ja annavad aga hagu. Noor, vana, vahet ei ole, kõik suitsetavad kanepit. Lähemal uurimisel selgub, et “meditsiiniline” kanep on omatarvituse eesmärgil lubatud siin riikides. Noh sisuliselt võib öelda, et legaalne. Väga huvitav.
Hindadest niipalju, et Tšiili on ikka päris kallis riik. Sellises keskmises tänavapildis ütleks, et vähemalt sama kallis kui Eesti, kui mitte kallim. Me teadsime seda, aga raske oli ikkagi uskuda, kuna oli näha ka tänavatel palju vaeseid, graffitit ja prügi. Linn ei näe välja selline, et vastaks väga Euroopa standarditele ja elatustasemele, aga samas nagu halb ka välja ei näinud. Pealinnas uhkeid autosid ei näinud. Kui vaadata Tallinna tänavapilti ja Santiago tänavapilti, ütleks, et Tallinnas on päris palju miljonäre. Alkohol oli Tšiilis küll väga odav, aga söök mitte nii väga. Söögi kvaliteet oli pigem hea. Austraalias ja USAs on tunda poest toitu ostes, et juurviljad on GMO baasil kasvatatud (vesine ja kõik on sama maitsega), Tšiilis aga ei olnud seda tunda. Poest ostetud tomat oli vist parim tomat, mida me kunagi söönud oleme.
Argentiina seevastu on ikka väga odav. Suuresti tänu inflatsioonile, aga ka üleüldiselt on siin elatustase ikkagi madalam. 40 euro eest saab ikka väga korraliku toidukoti kahele peaaegu, et nädalaks. Pudel head veini maksab 4 eurot ja kõige kallimad pudelid poodides on ligi 10 eurot. Keskmine kilohind veiselihal maksab 5 eurot, olenemata mis lihatükk. Õlu on noh nii 80 eurosenti. 95 bensiin on 40 eurosenti liiter. Meie autole kütus ikka väga maitseb, paagi panime peaaegu täis (65L) 25 euro eest. Kalla ja talla.
Aga tuleb mainida, et siiamaani meeldib Argentiina meile ikkagi rohkem kui Tšiili. Võib-olla see veel muutub, kuna kogemus ei ole veel liiga pikk. Ületades Andide mäeahelikku toimub ikka suur keskkonnavahetus millegipärast. Maastik on teistsugune, muld on teist värvi, taimestik on teistsugune jne, väga veider. Pole veel nii kaua jõudnud siin olla ja vaatamata sellele, et meil üritatud autost selle aja jooksul juba asju tuuri panna, on ikkagi küllaltki mõnus siin ja kujutaks ennast Argentiinas ette täitsa elamas. Natukene meeldib see, et siin on asjad Metsiku Lääne tüüpi. Mõnes mõttes euroopalikud regulatsioonid ikka piiravad vabadust, mida on Eestis vaikselt juba tunda. Eriti hull on asi kuskil Šveitsis, Norras jms riikides, kus oma peaga enam ei olegi midagi väga mõelda. Paigas on mis kell sa võid tualetis vett alla lasta ja kui madalaks võid muru muruniidukiga ajada. Harjumise asi, aga mõnes mõttes on mõnus kui tahad hobuvankriga poodi piimajärele minna, heinakuhi taga, siis sa saad seda teha ilma, et peaksid 25 avaldust täitma, maksma 1200 eurot lubade eest ja kartma koguaeg seda, et naaber kutsub sulle politsei ja sa lähed kaheks aastaks vangi, kuna su hobune sõi naabri hekist kaks oksa ära. Mõlemal poolel on plussid ja miinused muidugi.
Järgmiseks siis plaanime liikuda Argentiina põhjaosasse, Saltasse. Seal on soojem ja saame katsetada rohkem mitte Airbnb-s viibimist. Selle kogemuse põhjal otsustame, et kas me julgeme üldse Boliiviasse ja Peruusse edasi minna, või siis mõtleme, et kuidas. Hetkel on küll tunne, et kohe kui auto kuhugi jätad ja ise lähed kaugemale, on kohe auto tühi kah ja alles vaid rattad. Kõige suuremad kahtlused on selles, et kas me üldse Manausesse jõuame (Brasiilias, Amazoni jõe kaldal olev linn).
Nagu pildilt näha, siis ei ole selle linna lähiümbruses ligi 1000 km raadiuses mitte kui midagi ning sinna viib vaid üks tee, kui seda saab üldse teeks nimetada. Tee pikkus ligi 800 km. Samuti on Manaus üks kuritegelikumaid linnasid maailmas ning Brasiilia iseenesest juba lihtne ei ole. Jubedalt tahaks sinna jõuda ja näha mis seal on, aga see on mõttekoht, et kas ikka tasub, võib-olla me ei ole selleks ikkagi valmis ja oleme liiga arad – eks see selgub!
Kui keegi on juhuslikult sealkandis käinud, siis oleks huvitav nõuandeid kuulda!
Karl ja Liis
Seiklevad suitsupääsukesed 