Kümne Munamäe kõrgusel

Hola!

Saime siis lõpuks läbi kadalipu Boliivia valdustesse kuuluval maapinnal varbakesed maha panna. Kuidas me aga siia jõudsime?

Kuna Tšiilis käivad endiselt dokumendid ning asjaajamised paberi teel, siis läheb auto omanikuvahetuse registrissekandmisega aega ligi kaks kuud. Senikaua on paberitel auto omanikuks varasem omanik ning meie võime piiri ületada volituse alusel. Notariaalne volitus, mis siis volitab meid auto omanikega samaväärseks. Üldiselt, peaks see olema täiesti piisav, et lühiajaliselt autot importida teise riiki. See aga võib tekitada mitmeid probleeme, kuna paljudele ametnikele on selline asi nagu ilmaime ning silmad lähevad ametnikel üldiselt punni, kui neile selline paber lauale lüüa piiri ületades. Nii juhtus ka meie esimesel katsel murda läbi Boliivia piiri. Proovisime seda teha esialgu Aguas Blancas piiripunktis. Punnsilmsed ametnikud aga nõudsid erakordseid asju, nagu näiteks Boliivia suursaatkonna pitsatit Tšiilist jms. Meil on abiks ka üks inimene kes resideerub Tšiilis ning kes meid nende paberitega aitas ning tema ei osanud selle peale midagi isegi öelda, vaid soovitas lihtsalt teist piiripunkti proovida.

Mõeldud – ja varsti ka tehtud. Läksime siis sama rada pidi tagasi Calilegua rahvusparki ööbima, kus me juba ka varasemalt olime resideerunud, varasemalt nädal aega tagasi putukate kamba rünnaku alla sattumisest jäänud kahjustused endiselt jalgu veel ehtimas. Kohalikega rääkides selgus, et tegelikult on olemas üks mägitee, mis viib meie ööbimispaigast edasi Humahuacasse, mis siis väldib omakorda mitmeid teeblokaade, mida kohalikud armastavad siin teha. Tegelikult selgus, et see mägitee osutus üheks kõige lahedamaks teeks, mis me siiamaani sõitnud olime.

Hakkasime siis pihta. Sõidu pikkus ligi 200 km ning 10 tundi (reaalsuses umbes 12 tundi koos pausidega). Alustasime sõiduga juba kell 8 hommikul, vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi – või kuidas see oligi. Lühike distants ja 10-tunnine sõiduaeg annavad juba aimu, et ilmselt 100 km/h sellel teel naljalt ei sõida. Sõit algas siis ligi 500 m kõrgusel merepinnast, vihmametsast, Calilegua rahvuspargist. Selles rahvuspargis pidi leiduma ka igasuguses erinevas suuruses kaslasi, kes on võimelised ka 1:1 käsikähmluseks inimesega. Neid me aga ei näinud, nende kahjuks ja meie õnneks (tegelikult oleks tahtnud ikka näha).

Sõidu esimene pool pidi olema vihmametsas ja vaikselt tõusema kõrgustesse. Vihmametsa me nägime, aga kahjuks vaid ligi 10-15 m kaugusele auto ninast. Kus on niiskust, seal on ka udu. Kuna pisut vihma sadas ka ning ilm oli pilves, siis ei saanud veeaur orgudest üles tõusta. Vihmaga muutuvad sellised teed päris ohtlikuks, kuna punane savi muutub nagu liuväljaks. Meil on küll väga head rehvid autol all, aga sellegipoolest muutis selline olukord väga ettevaatlikuks ja aeglasemaks. Peale paari tundi sõitmist juba tekkis mõte, et ei teagi, kas terve tee vältelt autost kaugemale kui 15 m ei olegi võimalik näha. Mõnes kohas sõites oli tee ligi 3 m lai ning juhi aknast välja vaadates lõppes tee ära selliselt, et langes 90-kraadise nurga all kuhugi sügavikku. Kuna kaugele ei näinud, siis ei tea, kui sügavad need kaljud olid, aga kujutusvõime ütles, et noh vähemalt selline kust kohast autoga alla sõita ei tahaks. Mõned mägikülad sattusid meile tee peale, kus juba väheke pruunima nahatooniga mägielanik pakkus meile pirukaid. Kõht tühi ja hommikusöögiks söödud paar hädist puuvilja ei olnud Eesti viikingitele just eriti võidukas hommikusöök, siis võtsime paar pirukat ikka juurde.

Lõpuks juhtus aga midagi imelist. Meie konstantne mäkketõus udus oli kandnud vilja. Paari sekundiga sõitsime pilvedest läbi ning avanes selline vaatepilt.

Olime pilvepiirist läbi sõitnud, jõudsime taevasse? Me ei näinud küll vihmametsas olnud vaateid (pilvepeal istuvad taevaisa samuti ei näinud), aga samas need vaated täpselt pilvepiiril ja pilvepiirist kõrgemal olid küll väga lahedad. Tee oli tegelikult alles alanud, olime sõitnud ligi 4 tundi. Sõitsime siis edasi. Tee läks aina kõrgemale.

Sõitsime läbi mitme küla, mis pani ikka igasuguseid eksistentsiaalseid mõtteid mõlgutama, “kuidas need inimesed küll 3500 m kõrgusel elada saavad, millega nad siin tegelevad, kas nad üldse saavad kuidagi raha teenida, kas nad tunnevad ka iga päev kõrgushaigust??”. Majad nendes külades olid küll ikka täielikud uberikud, nii nagu ikka – savionn mingi suvalise heinast katusega stiilis. Suureks boonuseks muidugi igapäevane vaade mägedele.

Suureks üllatuseks nägime me esimest korda Lõuna-Ameerikas päikesepaneele just sellises külas, 3500 m kõrgusel kuskil karu tuharate vahel.

Sõitsime siis ikka enda ustava ratsuga edasi taevatee suunas. Nagu ma varasemalt juba maininud olen, siis on sellised kõrgused autodele ikka tõsiseks katsumuseks. Auto peab väga heas korras olema ning isegi heas korras auto kuumeneb üle. Nii ka meil, mingi aja saab sõita, aga ikka kui raske koormaga auto peab mäest pideva 15 kraadise nurga all üles tõusma, siis ta peab ikka mingi hetk puhkama. Vähemalt meil on bensiiniga töötav auto, mitte diisliga. Diiselmootoriga auto jääks päris kiiresti jänni, kuna diiselmootor on oluliselt tundlikum rõhumuutustele. Kütuse tarbimine on niikuinii kõrgem mõlemal autol, aga kuna diiselmootor vajab teatud rõhku, et diiselkütus mootoris põlema saada, võib juhtuda mingi hetk, et diiselmootor sureb lihtsalt välja ning käima enam ei lähegi.

Kõrgeim punkt kuhu me lõpuks autoga jõudsime, oli 4550 m merepinnast. Varasemalt olime käinud 4500 m kõrgusel Nepalis, Mardi Himal trekil, kus matkasime sellele kõrgusele. Siin aga pole sellisele kõrgusele autoga sõitmine mingi probleem, laisa inimese versioon ning ületasime enda rekordit. Me jaurasime sellel kõrgusel ikka päris pikalt – tegime pilte ja niisama. Lõpuks hakkasime edasi sõitma. Selline kõrgus on tegelikult maailma mõttes päris tõsiselt võetav kõrgus. Selles mõttes, et kõrgushaigus on kerge tulema, kui ületada 3000 m piir.

Kõrgushaigus tekib sellest, et hapnikku on õhus niivõrd hõredalt, et keha ei funktsioneeri enam nii hästi kui tavaliselt. Ekstreemsematel juhtudel läheb selle tõttu vesi ajju või kopsu, mille tagajärjel on koheselt vaja arstiabi, mis on ka peamiseks surmade põhjuseks Mt. Everestil. Kui vesi läheb ajju, siis muutub inimene agressiivseks, hakkab nägema hallutsinatsioone jne, mistõttu võib igasuguseid lollusi juhtuma hakata. Kuna meie olime alles poolel teel Mt. Everesti kõrgusest, siis andis tunda ainult see, et väga ei jõua midagi teha. No tegelikult see on ikka päris huvitav tunne, kui hakkad autost välja minema, et kuskil pildistada ja siis tõmbad kortsu ja hakkad õhku ahmima. Kui niisama autos istuda ja mitte väga palju liigutada, siis väga palju ei saagi aru. Nagu eelnevalt pildilt näha võib, siis vett meie ajudes veel ei tundu olevat.

Igatahes sõidame siis edasi, vaikselt hakkab õhtu poole kiskuma. Meil on siin üks reeglitest see, et pimedas ei sõida. Seda sellel põhjusel, et tegemist on ikkagi vaesemate piirkondadega ning ka narkokaubandus on siin kõval tasemel (98% kokaiinist maailmas tuleb Peruust, Boliiviast ning Colombiast). Me oleme arvamusel, et ei tasu üleliigseid riske võtta, et sõidad öösel kuhugi kokapõõsaste vahele, leiad mingid suvalised kutid matšeetedega, kes parasjagu just kokaiini keedavad ja siis küsida vigases hispaania keeles, et kas ma siin telkida võin kuskil.

Juba ööhämaruses jõuame pisut madalamale, ületame paar jõge ning jõuame peaaegu, et täiesti kogemata, ühe suurepärase vaatamisväärsuseni: 14-värviline mägi Humahuacas. Ainus mõte tegelikult oli see, et jõuaks juba linna ja saaks telgi püsti panna, aga no kui selline vaade avaneb aknast, siis mõtled samas, et suva, las need kartellivennad siis tulevad ja röövivaid meid ära, peaasi et pildid saaks tehtud.

Erinevad värvid on tekkinud sellest, et ligi 600 miljonit aastat tagasi on merepõhja sadestunud erinevatel ajaperioodidel erinevad kivimid. Andide mäestikes sukeldub aga üks tektooniline maalaam teise alla ning kokkupõrkel paljastuvad niivõrd vanad kivimid. Antud vaatepilt avanes ligi 4000 m kõrgusel.

Jõudes Humahuaca linna, sai selgeks see, et paar tundi 4000+ m kõrgusel olemist mõjutasid meie sisikondasid. Minul oli küll tunne, et võiks paari päeva toidu vabalt siin maapinnale laiali laotada. Iga samm oli tunda ka läbi kolba, pea raius ikka mõnusalt. Liis nii palju mõjutatud ei olnud, aga natukene veidralt tundis ka tema. Mingil põhjusel pidigi kõrgus mehi rohkem mõjutama. Uni seevastu oli maaväline.

Panime Humahuaca linnas telkimisplatsil telgi püsti umbes kell 9 õhtul, kottpimedas. Siinkord mainin, et selline app nagu iOverlander on täiesti asendamatu abiline sellise reisi puhul. Toimib ülemaailmaselt ja näitab ära teiste rändurite poolt kommenteeritud ning salvestatud hotellid, telkimiskohad, usaldusväärsed automehaanikud jne. Seda kusjuures täiesti tasuta.

https://ioverlander.com/

Esimene öö kostitas meid vahvalt kodumeenutava -10kraadise temperatuuriga, mis kippus ohtu panema meie jäsemeid. Katmaks meid IKEA paks suletekk ning kohalik alpakavillane tekk oli minu (Karli) jaoks piisav, aga Liis arvas, et tegemist oli tema hulleima ööga elus. Kolp hakkas küll külmuma juba, aga me ei olnud selles ööpimeduses veel avastanud, et me saame ka pikendusjuhtmega tuua elektri katusetelki ning panna sinna kuumaõhupuhur tööle, mis oli meil autos tegelikult täiesti olemas.

Järgmisel päeval ärkasime aga üles ning tundsime, et peab ikka päevavalguses tagasi minema samasse kohta, kus me samal öösel olnud juba olime. Hommikul oli kohalik kraanikauss poole voolamise pealt otsustanud ära külmuda, polnudki sellist nalja varem näinud.

Kuna olime ligi 4300 m kõrgusel, siis kops oli koos nii nagu ikka.

Tagasi telkimiskohta jõudes tervitasid meid kohalikud sarvelised ning nende valvurid.

Järgmistel öödel olime targemad ning ei ohustanud meie jäsemeid enam gangreeniga, panime sisse kuumapuhuri!

Käisime nautimas ka kohalikku gurmeed kuskil savimajakeses.

Liis maitses, kuidas laama mekib, mina lõin hambad sisse lehma kintsu. Laamal oli küll ikka kasuka mekk juures, rohkem kui lambal. Soe just ei olnud seal onnis.

Lõpuks tuli kätte aeg, kus pidime rinda pistma allesjäänud teeblokaadidega, et rammida läbi Boliivia piiri. Me üritasime seda läbirammimist üks päev, aga me startisime liiga hilja ning mõtlesime, et ei viitsi nii hilja õhtul võidelda ning läksime tagasi enda vanasse heasse telkimispaika. Paar päeva hiljem proovisime uuesti ning olime edukad.

Meile jäi tee peale 3 teeblokaadi. Kahest sõitsime päris kiiresti läbi. Viimases (täpselt ja strateegiliselt valitud piirilinnas La Quiaca’s) jäime korraks seisma, seal lubati inimesi läbi teeblokaadi kord 4 tunni jooksul. Nähes, et mitmed kodanikud pööravad ümber, küsisime vigases hispaania keeles, et kuhu te lähete?? Saime vastuseks, et kohalikud ei viitsi siin passida ja sõidavad ümber. Usaldasime siis kohalikke ja võtsime neile sappa. Pöörasime kohalike järgi kusagile suvalisele põlluteele. See tee oli pigem maasturisõbralik, kuna pidime ületama paari jõge ning ka üks ilgelt sügav auk jäi teepeale, mille taga kaalusid kaks sedaani, et kas tasub enda auto puruks sõita või mitte.

Jõudes lõpuks piirilinna, peale seiklusrohket ümbersõitu, lasi meie ees sõitnud Toyota maastur meile hüvastijätuks sõbralikult signaali ja väike poiss lehvitas meile tagaaknast. Liikusime edasi piirile.

Enne piiriületust võtsime uuesti paagi täis (kuna Boliivias kehtib vahva turistihind) ning suundusime piirile. Siin oli piir segadusitekitav, nagu igal pool mujal – aga kuna tegemist on oluliselt turistirohkema piiriga, siis meie paberid ei tekitanud ametnikel punnsilmsuse sündroomi.

Saime peale paari tundi katkises hispaania keeles jahumist üle piiri ning suundusime ühte lähedalolevasse telkimiskohta.

Boliivias iOverlander appi kohaselt ei ole väga rohkelt telkimiskohti. See kuhu meie liikusime, on üks väheseid selles piirkonnas. Peab tunnistama, et Boliivia tervitas meid selles mõttes väga lahkelt. Piiripunkt oli ligi 3500 m kõrgusel ning telkimiskohta pidime sõitma kuhugi orgu, mis oli pea 1 km madalamal. See sõit oli väga lahe. Kitsas tee, liiklust ei olnud ning vaated olid suurepärased. Nende mägede vahel orus tekkis ka pisut rohelisust ning ka jõgi voolas seal, nii nagu ikka orgudes. Telkimiskoht oli tõepoolest lahe. Ilus loodus ja sõbralik omanik, ta vedas meile enda kodust elektri isegi autoni. Hommikul vara läksid kohalikud meie auto juurest teed pidi põldudele tööle, seljas rahvariided. Selle telkimiskoha omaniku poeg (silma järgi 5-aastane) võttis samuti kirka kätte ning läks põllule.

Peale seda võtsime sihi Uyuni linna suunas, kuna tahtsime maailmakuulsale Uyuni soolaväljale sõita. Jõudsime kohale peale käänulisi ja mägiseid teid, õhtul. Olime välja valinud ühe kindla hotelli, nimega Hotel Nido del Flamenco. No ütleme nii, et kohale jõudes need tänavad meile üleliigset enesekindlust ei süstinud. Tänavad nägid selles “turismipealinnas” välja sellised, nagu autost välja astudes hakkaks Clint Eastwood sinuga kohe püstoliduelli pidama. Asfaltitehnoloogiast ei olnud seal küll keegi mitte midagi kuulnud.

Aga üllatus missugune, hotell ise seestpool oli tõepoolest päris kena (võib-olla mitte küll Eesti standardi järgi, aga kasutatud oli kvaliteetsemaid materjale ning näha oli, et keegi oli natukenegi vaeva näinud kasvõi vannitoa plaatimisel vms). Kuna hetkel on madalhooaeg ning turiste ei ole, siis jagas hotelliomanik meile lahkelt sviidi sama hinnaga nagu tavalise toa. Sein voodite taga on kusjuures soolast tehtud tellistest.

Järgmisel päeval plaanisime sõita Uyuni soolaväljale ja seda ma ka tegime. Nagu meile tavaks, sattusime siia täpselt protestide ajaks. Nimelt kohalikud uyunilased ei olnud rahul sellega, et bussijaam on liiga väike. Nii nagu ikka, tuleb selle jaoks blokeerida kõik teed linna niikauaks kuni tehakse bussijaam suuremaks. Noh, mis seal ikka. Hotelliomanik oli lahke jagama meile infot, et kuidas läbi kõrbe sõita ning nii me ka tegime. Selleks oli pea 10 km pikkune tee läbi kõrbe, mille kohalikud olid sisse sõitnud. Läksime seda teed pidi, kuna meie auto võimaldas seda ning jõudsime lõpuks Uyuni soolaväljale.

Uyuni soolaväli on ligi 300 x 300 km pindalaga soolaväli. Tegemist on tegelikult endise järvega, mis mingil põhjusel on kuivanud soolaväljaks. Uyuni soolaväli asub ligi 3800 m kõrgusel merepinnast. Soolakihi paksus väljaku keskel on ligi 10 m ning äärtes 2-3 m. Meie käisime kuival ajal, kus sademeid on väga vähe ning riski ringi sõita väga palju ei ole. Küll aga kui sattuda siia sõitma vihmaperioodil (detsember-aprill), siis võib pinnas olla väga pehme ning kinnijäämine autoga on reaalne oht.

Ausalt öeldes on see soolaväli üks suurimaid imesid, mis me siiamaani siinpool maakera näinud oleme, või tegelikult üldse maakeral. See on tõesti hämmastav, et kuidas selline soolaväli tekkida saab. Lihtsalt 300 km sirget pinda soolal. See on nagu sõita Tartust Tallinnasse ja tagasi, vaid soolal. Müstika. Sellistel soolaväljadel testitakse ka autode piirkiirust. Praeguseks piirkiiruseks mis on eales soolaväljadel saavutatud, on 1001 km/h. Selle saavutusega me hetkel võitlema ei hakanud.

Lisaks sellisel pinnasel on gringodele kohane teha pilte, mis mängivad perspektiiviga.

Kahjuks jõudis kätte aeg, kus pidime Uyunist hakkama liiklema edasi Sucre poole. See oli päris pikk teekond kokkuvõttes. Esimene osa sellest teekonnast oli suhteliselt igav (selles mõttes, et lihtsalt sirge tee 3500 m kõrgusel ilma mingite suuremate muutusteta). Teine pool oli aga mägine, nii nagu meile meeldib.

Kõige meeldejäävamaks selle tee osas on ilmselt see, kuidas me jõudsime Ayo Ayo külla.

Selle tee juures suurimaks üllatuseks oli meile see, et mis vaesus meid tervitas. Boliivias on enamused teed tasulised, mille läbimiseks tuleb tasuda mingi summa. Meie kogemuse järgi siiamaani ligi 0,7 eur umbes saja kilomeetri läbimiseks, mis on pigem vähe. Jõudes Ayo Ayo linna lähedale, nägime ka päris tõelist vaesust siin maailma otsas. Tollipunktides, kus pidime tasuma tollitasu tee läbimiseks, olid sisse seadnud ennast ka kohalikud lapsed. Ligi 5-pealine lastekari ründas meie autot sellega, et me ostaks mingid punast värvi molluskit nende käest. Kuna nad tahtsid vaid 15 eurosenti (1 boliviano) ühe selle molluski eest, siis võtsime kaks tükki. Samal ajal koputas teisele aknale kohalik vanamammi, kes tahtis müüa enda gastronoomilist üllitist. Valisime seekord lapsed. Ega sellel molluskil suuremat kvaliteeti just ei olnud, aga lasime sellel enda magudesse suunduda sellegipoolest.

Sellest punktist edasi suundudes aga kohtasime uusi väljakutseid. Nimelt selle külakese lähedal olid väikesed lapsed mõelnud, et nad kasutavad täiskasvanud lõuna-ameeriklaste strateegiat ja teevad teeblokaadi, et raha lunida. Nimelt on Lõuna-Ameerikas selline komme, et kohalikud külaelanikud teevad selliseid teeblokaade, et kui auto tuleb, siis tõmbavad köie risti üle tee pingule ning ei lase liiklejaid läbi enne, kui nad mingi almuse tasuvad. Kuna antud lapsed olid kinnitanud köie ühel pool teed kivi alla ning teisel pool teed enda keha kõrgusel pingule tõmmanud (vanusevahemikus 3-7, kes ei ole Lõuna-Ameerikas mitte kuigi pikad), siis ei olnud suur probleem autoga tuimalt sellest köiest üle sõita. Eks lapsed said ka sellest aru, et kui nad samal ajal köiest kõvasti kinni hoiavad, kui ma hooga köiest üle sõidan, siis oht küla vahetamiseks õhuteed pidi on suur. Arenemisruumi teeblokaadide valdkonnas neil on veel kõvasti. Tegelikult südametunnistus hakkas südameaordi tööle mõju avaldama küll, aga nähes, et neid blokaade on kokku umbes 10, siis läks süda veidikene tahkemaks.

Lisaks olid teeääres vanamehed, kes lahtiste kätega meie auto möödudes hakkasid longates järgi kõndima nagu zombied, küsides raha. Tegelikult südantlõhestav vaatepilt, kui mõelda, et mehe uhkus on sellisele tasemele langenud, et mööduvatelt autodelt raha kerjamine ei ole enam uhkust riivav. Sellist vaesust me ei olnud vist varem kogenud. Päris kohutav.

Jõudsime siis lõpuks Sucre linna. See on üks kahest pealinnast Boliivias. Kas teadsid, et vaid käputäiel maailma riikidest on kaks pealinna? Nagu näiteks ka Hollandil? Ei teadnud? Pole hullu, meie ka ei teadnud!

Selle linna äärelinnad on nii nagu ikka Lõuna-Ameerikas, tolmused teed ning tee ääres savihütid. Kesklinn aga – on hoopis midagi muud. Võtsime siin kohaliku hotelli Pachamama. Öö hinnaks kujunes 18 eur. Peale esimest ööd juba suundusime vanalinna suunas. Ma olin Liisile juba ammu rääkinud seda, et selle linna juures on väga hea aura, lihtsalt piltide järgi juba vaadates. Jõudes kesklinna, sai see ka tõestust. Tõepoolest on tegemist täitsa kena linnaga. Me oleme siiamaani paraku seostanud kõiki kenasid linnasid ja kohti Euroopaga. Siit huvitav mõttetera, et kas puhtus ja korrapära on vaid meie jaoks meelepärane või oleks see meelepärane ka kohalikule lõunaameeriklasele, kes on harjunud elama prahi sees?

Igatahes Sucre linn on asutatud aastal 1538. Sellest ajast on säilinud ka koloniaalajastu arhitektuuri, mis on päris suurejooneline ja mastaapne. Ilmselt on näha, et sellel ajal oli raha küllalt, mida kulutada ehitiste rajamisele. Vaevalt küll põliselanikud selle üle õnnelikud olid.

Vahepeal siin linnas kõndides tekib tunne, nagu oleks ise üks 16. sajandi konkistadoor (tänapäevamõistes vist ei kõla küll kuigi hästi). Igatahes aura siin linnas on väga muhe. Inimesed sõbralikud nagu ikka ning ka muu on päris mugav. Kodutuid ja kerjuseid ikka leidub, aga nad ei ole niivõrd agressiivsed. Tulevad ja küsivad korra ja kui sa ikka ei reageeri, siis ei hakka käest sakutama ja muid ebameeldivaid trikke tegema.

Peab tunnistama, et me oleme siiamaani küllaltki ebameeldivad gringod olnud, kuna me ei ole väga palju enda rahakukrut kerjuseid nähes avanud (kuigi iga kord oleme toidukohtades või muude teenuste juures hea teenuse korral korralikult tippi proovinud anda). Ausalt öeldes tekib vahel tunne, et tahaks nagu rohkem maksta.

Heaks näiteks on see, et viimati enne auto mehaaniku juurde viimist tahtsime ta puhtaks pesta, kuna meie ratsu ei olnud ühtegi veepiiska viimased kuu aega näinud, no ikka tõeline porikäkk, iga kord kui ukselinki katsuda, pidi 5 minutit kätt pesema. Kohalikus pesulas küsisime ühtedelt poistelt, et kas viitsivad meie autot pesta. Neil oli üks auto just ees ning ütlesid, et 20 min pärast võtame su auto ette. Selle peale, kui ütlesin, et meil on tegelikult veidi kiire, lükkasid nad teise auto välja ja võtsid meie auto ette. Silusid auto ikka nii puhtaks, et ma ei arvanud, et see auto üldse nii puhtaks saab minna. Lõpuks küsisid vaid 6 eurot tasu. No südametunnistus ei andnud rahu ning andsime poistele 3 euri lisaks. Mis tegelikult on meie jaoks vähe, aga nende jaoks ilmselt küllaltki palju. Lisaks veel see, et nad ei olnud nõus seda boonust esialgu vastu võtma. Noh kahe otsaga, ma loodan, et nad ei võta seda selliselt, et “mingi gringo tuleb siin rahaga laiama ja kohta kätte näitama” – väga loodan, kuna see võib tegelikult nii välja näha, kuigi ise mõtled, et tahaks abiks olla vähemalt natukenegi, kui võimalus on.

Peatume siin linnas pisut kauemaks, kuna viisime enda masina autoarsti juurde. Kuna meil Argentinas ei olnud otseselt võimalust, siis laseme siin kohalikul mehaanikult auto veidi põhjalikumalt üle vaadata. Huvitav on see, et kohalikel on piisavalt aega, et vestelda rahulikult Whatsappi rakenduse teel probleemidest ja elust. Siiamaani on kõik suhteliselt heas korras. Laseme tal ka igaks juhuks jahutuse süsteemi üle vaadata ja vajadusel loputada radiaatorit, kuna siin on jahutuse toimimine auto juures väga oluline aspekt.

Igatahes, mõtleme siit edasi liikuda La Pazi suunal ning seejärel võiks võimalusel ette võtta Machu Picchu. Anname igatahes märku. Ciao!