Tegemist ei ole Ruta 40-nda sünnipäevaga, vaid hoopis selliselt nimetatakse maanteesid siinpool maakera. Sai nüüd lõpuks ometi tiheda graafiku vahele pista ka blogipostituse kirjutamine/kirjutamise jätkamine. Viimaseks tegevuseks meie tihedas graafikus oli pooletunnine kohaliku gurmee oraalne väljutamise seanss. Võtsin nüüd natukene aega muuks ka.
Maantee nr 40 on nüüd siis see üks kõige kuulsam, mida soovitatakse läbida Argentiinas enda stseeniliste vaadete poolest. Kerge selle maantee läbimine otsast lõpuni pole, kuna esiteks on maantee pikkus ligi 5200 km. Pan American highway läbimise kõrval (30 000 km) on see muidugi köömes. Need kaks võib öelda, et on sellel mandril ühed peamised (kui nii võib öelda) saavutused, mille poole siis automatkajad või overlanderid, ma ei teagi kuidas eesti keeles seda öelda, polegi nagu õiget sõna, pürgida võivad. Meie läbime sellest maanteest kokkuvõttes suurema osa, aga kuna me alustasime Mendozast, siis tänaseks oleme liigelnud sellel teel ligi 1500 km põhja suunas. Selle blogipostituse kirjutamine leiab aset peaaegu et piirilinnas Boliivia ning Argentina vahelt, Oranist.
Ühesõnaga selle ajaga oleme juba päris palju näinud ja teinud. Mendozast alates ei ole me võtnud kuni tänaseni mitte ühtegi hotelli ega majutust ning elanud sisuliselt autos. Need 1500 km sõitsime me ära veidi üle kahe nädalaga. Päris aeglane tempo tegelikult meie ambitsioonikate plaanide täitmiseks, seega võimalik, et peame tempot veidi tõstma või plaane muutma.
Esimese peatuse tegime Mendoza lähedal, üllatuslikult lahedas kohas. Kuna enamus pinda on selles kandis kivi, tolm ja mäed, siis see koht oli sellises väga sügavas ja kitsas orus kahe mäe vahel, kust jooksis läbi väikene oja. Oja juurde sai kohe autoga sõita ja lükata telk püsti. Omanik väga sõbralik ning enda üllatuseks olid seal puud. Lausa kõrged puud, eukalüpti puud kui täpne olla, seega väga suur üllatus oli puid näha üle pika aja. Veetsime seal ühe öö. Väga mõnus koht. Öösel aga saime tunda, mida tähendab laagripaiga otsimine. Sellele kohe ei osanud mõeldagi, aga kuna öösel ja päeval on temperatuuride erinevus niivõrd suur, siis õhu jahtumine paneb õhumassid liikuma ja kuhu neil veel liikuda on kui orgudesse, mis omakorda veelkord võimendab tuule kiirust. Seega jah, saime tunda päris tugevaid tuuleiile keset magusat und, aga tundub, et katusetelk on päris tugev.
Sealt edasi liikusime Chilecitosse, mis on Argentiinas legendaarne kaevanduse linn. Veetsime seal tegelikult kokku vist isegi 3 ööd. Miks me nii kauaks sinna jäime oli see, et me tahtsime sõita kaevandusi vaatama. Seal oli üks rada, mille läbisõitmine oleks kestnud umbes 9 tundi ning 100 km sõitu kokku. Miks me seda aga ei teinud, oli see, et esiteks me üritasime tervelt kolm korda seda rada alustada ja iga kord me kas sõitsime valesse kohta, läksime rajale liiga hilja jne, et enne pimedat tagasi jõuda jne jne. Lõpuks arvasime, et pole äkki mõttekas autot eriti lõhkuda ka, kuna varuosasid saada sellele autole Argentiinast ei ole. Me sõitsime esimesed 10 km umbes ära, muidu tundus ikka päris lahe rada. See oleks olnud erakordne selle poolest, et need kaevandused olid ligi 4500 m kõrgusel merepinnast ning nii kõrgele oleks saanud autoga ka sõita, ligi 3000 m tõusu sellest kohast, kust me oleksime startinud.
Chilecitos tegime ka väikse autot tutvustava video: https://youtu.be/n_scT_OwHkc
Sealt edasi sõitsime väikesesse armsasse linna nimega Cafayate. See on üks põhilisemaid veinipiirkondasid Argentiinas. Seal oli ka päris palju teisi grinxe (me nimetame gringosid grinxideks). Vahelduseks oli päris tore grinxe kohata, kuna senimaani me ei olnud peaaegu mitte ühtegi veel kohanud, seega saime kinnitust, et mõni peale meie ikka veel on. Lisaks lisab see ka veidi turvatunnet, kuna grinxid hoiavad ikka omavahel kokku.
Cafayate üleüldiselt oli küllaltki turistikas, ebatavaliselt puhas, palju käsitöö poode ja muud taolist turistidele müüdud värki. Palju toidukohtasid oli ka kus me käisime tihti ikka söömas. Kõhu saab kahekesi restoranis täis nii 10-12 euroga (suurem praad koos joogiga). Käsitööpoodides müüakse alpaka- ja lambavillaseid tooteid ning mate joomiseks tarvilikke agregaate (potsik ja bombilla ehk kõrs millest ei tule teepuru läbi, aga saab teed juua).
Cafayatest lahkudes saime me aga südame purunemise ohvriteks. Kunagi ei näe ette, millal süda sajaks killuks puruneda võib, seda ka seekord. Seega see peatükk on pühendusega Diegole! Viimasel toidukorral tuli istus meie söögilaua kõrvale üks must koer. Natukene lahinguhaavasid karmist elus Argentiina tänavatel kaunistasid ta machismolikku koonu ning labradorilikku karakterit. Aga vaatamata näljasele kõhule ei suvatsenud ta isegi eriti peale tikkuda, vaid lihtsalt istus ja lamas meie laua juures ja kuulas, et mis veidrat keelt need blancod veel kõnelevad. Koht, kus me sõime, oli inimestest täis. Otsustasime siis hämara saabudes enda laagriplatsi juurde kõndida, ligi 1 km jalutamist, mitte eriti palju koera peale mõeldes, kuna neid on siin tänavatel tohutult palju. Koerake suures õnnes hakkas aga kaasa meiega tulema. Ja tuleb ja tuleb ja ei kavatsegi mujale minna. No mõtlesime, et niivõrd heade kommetega koer väärib küll ühte meeldejäävat kõhutäit. Ostsime teepeale jäävast poest 400 g liha ülejääke ja panime selle koerale söömiseks puhtale trepiastmele. See maiuspala kadus koerakese sisemusse nagu musta auku. Koer ise oli üleni musta värvi. No mõtlesime, et mis siis enam, et loodetavasti on tal vähemalt üks päev kõht täis. Aga mida me näeme, kaugelt tuleb ööpimedusest meile järgi ei keegi muu, kui must auk Diego ja seda veel eriti rõõmsal sammul. Järgnedes aga meile laagriplatsile, jäi ta meie auto juurde vaatama, et mida me teeme. Kui kämpingu omanik tuli meilt igaõhtust raha küsima, siis Diego aga pidas seda liigseks ning üritas hinnas alla kaubelda, pidas teda juba instinktiivselt võõrkehaks meie juures ning urisedes ei lasknud teda meile ligi. Ta oli meid adopteerinud enda omanikeks. Mõtlesime, et hea küll lähme magama, kaua ta siin ikka on. Hommikul siis üles ärgates, oli ta ikka veel meie auto juures! Ta oli terve öö olnud väljas külma käes (öösiti võisid isegi miinuskraadid olla). Seda, et oli olnud külm öö näitas ka see, et ta lakkus enda külmunud käpapatju. Mõtlesime ikka igasuguseid asju juba, et kuidas me saaksime talle veel mõned head eluaastad pakkuda Eestis (tegemist oli juba elu näinud, kuid siiski reipa koeraga, hall habe hakkas vaikselt tekkima, seega ehk 5-6 aastane?). Ega tegelikult ei tundunudki eriti head varianti olevat, kui just automaatselt 5000-6000 eurot kuskilt taskust välja pole lajatada. Pidime südamed külmaks tegema ja ikkagi lahkuma. Õnneks aitaks natukene see mõte, et tegelikult kohalikud hoolitsevad hulkuvate koerte eest tundub. Nendel koertel pole nagu otseseid omanikke, aga kõik aitavad neid. Mõned äbarikumad jooksevad ringi ka vanaema kootud villaste vestidega, et Argentina jahedad talved üle elada. Juurde ei aidanud aga see, et meie ära sõites jooksis ta haukudes meie autole veel päris pikalt järgi. Ta oli meile saanud väga lühikese ajaga väga suureks sõbraks ning tema oli selle poolest eriline ja kindlasti mäletamist väärt.
Edasi liikusime siis Saltasse. Kuhu jäi teepeale ka väga lahedaid teesid ja vaatepilte. Maastik on mõnes kohas ikka väga veider. Väidetavalt on tekkinud sellised mitmedvärvilised, siiru-viirulise jumega mäed sellest, et ookeani põhjas on settinud sadade miljonite aastate jooksul erinevad mineraalid, mis on siis nüüd laamade põrkudes (Andides siis sukeldub üks tektooniline laamaplaat teise alla, mistõttu on tekkinud andide mäeahelik) maapõuest välja tulnud ning mägedeks muutunud.
Ligi 3000 m kõrgusel elutsevad kaktused, väga veider vaatepilt
Saltas veetsime omajagu päevasid. Salta on suurem linn, kus nägime esimest korda päris rohelist loodust Argentiinas. Saltas oli ka hea igasuguseid asju veel osta, mida linnas oli vaja. Käisime vaatamas ka Salta vanalinna, mis on tegelikult päris kena. Tegemist on koloniaalajal loodud linnaga ning sellest ajast on säilinud päris palju arhitektuuri, mis on päris põnev. Üldse, mida vanemaks ise saad seda põnevamaks arhitektuur muutub. Võib-olla selle pärast, et oskad sellest rohkem sisu ning mõtteainet leida. Päris huvitav oli selles vanalinna osas ringi kõndida ja mõelda, kuidas 500 a tagasi kõndisid nendel tänavatel ringi konkistadoorid.
Saltast mõtlesime, et liigume paari päevaga Boliiviasse, läbides linnasid Purmamarca, Tilcara ning Humahuaca, mis tegelikult on siin Argentiina põhjaosas üks peamisi kohti, mida võiks külastada. Paraku aga leidsid need ambitsioonid kiire lõpu, selle pärast, et argentiinlased on küllaltki protestialtis rahvus. Peamised viisid, kuidas üldse lõunaameeriklased protestivad on nii, et kas korraldavad teeblokaade (ehk siis veeretavad suured kivid põhilistele maanteedele ette ning ei lase autodel mööduda, kui keegi üritab mööduda vms siis hakatakse kividega viskama), või siis nii, et marsivad linnatänavatel, põletavad autosid, kaklevad politseinikutega, viskavad põlevaid Molotovi kokteile jne. Seekord oli tegemist teeblokaadiga. Või noh nimelt selles piirkonnas kokku 9 erinevad teeblokaadi, just täpselt selle tee peal, kuhu meie tahtsime minna. Uudishimust sõitsime ikkagi kohale. Eest leidsime Purmamarca linna sissesõidu juurest paari kilomeetri pikkuse autode kolonni seismast. Kohalikega katkises hispaania keeles suheldes selgub, et täna ei lastagi ühtegi autot läbi ning kui üldse lastakse, siis homme, aga ka see pole kindel. Protestijad olid igatahes vihased. Aa, ja miks üldse protesteeriti? Selle pärast, et kohalik omavalitsus võttis vastu seaduse, mis keelustas inimeste liikumise blokeerimise protesti osana. Selle seaduse vastuvõtmise vastu siis hakati protesteerima… Kuna need protestid on tegelikult juba jupp aega aset leidnud, lihtsalt sel hetkel kui meie sõitma hakkasime oli eriti hull, siis me mõtlesime, et huvitav, kuidas need inimesed selle aja leiavad, et kuu aega istuda kuskil tee ääres..
Noh igatahes me ei jõudnud üle 3 tunni oodata, võtsime vastu uue plaani ning panime edasi.. Või noh antud juhul omajagu maad tagasi, enne kui edasi saime panna. Sõitsime igatahes teist teed pidid Boliivia piiri suunas. Ligi 500 km ring tuli, aga mis seal ikka. Võtsime suuna Orani linna suunas. Teekond sinnapoole juba viitas märkidele, et Amazonase vihmamets hakkab lähemale jõudma. Taimestik on muutunud lopsakamaks, rohelisemaks ja kõrgemaks. Enne Orani jõudmist tegime peatuse Calilegua rahvuspargis.
See oli juba päris tõeline vihmamets. Täpsemalt subtroopiline vihmamets. Kui varasemalt me olime näinud ainult kive ja tolmu, siis siin oli tunda niiskust ja lopsakat ja tihedat loodust. Selles rahvuspargis on ka loomasid päris palju. Varasemalt metsikutest loomadest olime näinud vaid sand cat’i ehk liivakassi ja tuvisid. Liivakass (ma ei tea tegelikult mis ta eesti keelne nimetus on, internet ei aidanud välja mind) on selline väike kollaka karvaga kaslane. Kusjuures ta on maailma väikseim kaslane, kes elab kõrbetes.
Siin vihmametsa osas aga me nägime päris mitmeid põnevaid elukaid. Esiteks esimesel ööl kummitasid meid väga veidrad loomad, asjatundmatu loodusesõber võiks peale vaadates öelda, et saarmas, kapibaara ning rott said üks kord kokku ja veetsid väga ulaka öö koos – tulemuseks selline tegelane.
Need tüübid olid koguaeg meil ümber ja öösel sahistasid auto ümber, nii et iga kord pidid üles ärkama ja mõtlema, et kas peab telgist välja hüppama ja enda maist vara kaitsma hakkama. Muidu lahedad loomakesed, päeval varjasid ennast tihedas võsas ja väga lähedale ei lasknud, aga samas kogu aeg kuulsid, et millegagi nad su ümber tegelevad.
Hommikul tervitasid meid aga ühed väga veidrad linnud. Tegemist on mingit sorti rästaga. Väga huvitavad nägid nad välja, aga veel huvitavam oli see, et mis häält nad veel tegid. Seda on raske kirjeldada, aga vaata meie youtube videost järgi (Youtube: Seiklused Argentinas ), seal on üks klipp selle linnu häälitsustest! Sisuliselt tundus, et see lind matkib igasuguseid veidraid hääli. Iseloomult tundus selline salakaval ahjualune nagu Uus-Meremaa kea, kes otsib igat võimalust, et sinu käest leivakooruke kätte saada. No hääled olid tal küll sellised, mis tuletasid mingit telekamängu Super Mariot meelde või midagi sellist. Lindudest nägime veel ühte haruldast paabulinnu koledamat nõbu ning tuukanit. Tuukani hääl välimusega küll kokku ei lähe, võib-olla vaid nokaga. Karjub nii nagu vares karjuks valjuhääldisse. Kui ta sind enda karjumisega salaja tabab, siis võivad nõrgenärvilistel püksid vahetust vajada. Vihmametsa õhtuste häälte kakofooniasse sobib ta hääl muidu hästi. Öösel magades siristasid terve öö ritsikad, mis lõi sellise päris mõnusa halli müra magama jäämiseks.
Vihmametsas käisime ühel päeval ka matkamas (jah, meile nii meeldis loodust lõpuks näha, et jäime mitmeks ööks). Kokku tuli ligi 13 km matka. Kuna mina (Karl) olen surmavalt (tõenäoliselt) allergiline 25+ C temperatuuride vastu, siis võtsin matka ajaks särgi seljast. Valgele Euroopa turistile kohaselt saavad sellised teod karistatud – nimelt kaasnevad vihmametsa lopsaka taimestikuga ka lopsakas fauna. Peale lindude ja loomade ka suuresti armastatud satikad, kellest ei osanud puudust tunda, kuna ühtegi satikat me pooleteist kuu jooksul Lõuna Ameerikas näinud ei ole (peale mõne üksiku meeltesegaduses sääse, kes on ennast suutnud kuskilt aknast sisse ukerdada, lihtsalt et leida enda armutu lõpp meie aplausi saatel). Siin on mingisugused huvitavad putukad, kes on sarnased Eestis olevatele äädikakärbestele. Ainsa määrava vahega, et nad hammustavad su jalast märkamatult tüki ja lendavad puu otsa seda sööma. Hammustavad ikka nii, et silmaga nähtav auk jääb hammustuse kohta sisse. Aga ei, sellega asi ei piirdu, nad hammustavad nii, et ega sa ei tunne midagi, enne kui alles järgmine päev koidab. Koidu ajal siis mõtled, et huvitav kes sulle magamise pealt sinu unes olemist enda eelisena ära kasutas ja peksa andis nii, et terve jalg on punane. Muideks selles rahvuspargis oli veel lisaks puumasid ja jaaguare, keda me aga ei näinud, ning keda ei ole kindlasti lihtne kohata.
Ei tea kas putukahammustustest saadud mürgi üledoosi või kohaliku gurmee tagajärgedel, juhatan meid aga sisse tänasesse päeva, kus just enne blogipostituse kirjutamise alustamist sain päevasele menüüle pilgu uuesti peale visata. Jõudsime siis linna Oran, kus võtsime enda hellitamiseks üle pika aja hotelli. Algselt olime ühes hotellis (kallimas), kuna noh.. kallim tundus parem. Oleks me vaid teadnud, et 40 euro eest saame me euroopalike väärtuste skaalal kümnepallisüsteemis number kolmele vastava hotellitoa, oleks kohe jäänud hotelli, mida algselt vaatasime. Järgnevad ööd veedame igatahes esialgses hotellis, mis maksab 20 eurot öö eest. Hotellituba on mõnes mõttes parem, mõnes mõtted halvem, aga kaks korda odavam hind tõstab samaväärse toa väärtuse euroopalike väärtuste skaalal kahekordseks, seega kuus kümnest. Esimese hotellitoa, kust me ära tulime, plussideks oli see, et see oli maapinnast kõrgemal, järelikult ei tunne koera ekskremendi aroomi nii palju, samas korvas selle hotellitoa enda hais, tundus nagu voodipesu oleks niiskena voodisse pandud, kaetud kasvuhoone kilega ning jäetud see sinna pahaaimamatut klienti ootama noh nii paariks kuuks. Tegelikult inimene harjub kõigega. Kui jupp aega oled kuskil siseruumis olnud siis tänavale minnes lööb sitahais näkku ikka selliselt, et võtan silme ees virvendama ja hakkad kohe igaks juhuks kombates käsipuud otsima, aga natukene juba jalutad siis harjub ära. Sama oleks selle toaga ka olnud, aga otsustasime ikkagi odavama kasuks, kuigi ühe öö veetsime ka kallimas.
Siin linna lähedal voolab ka üks suurem jõgi läbi. Katsetasime, kuidas on seal kalal käia. Tundub kusjuures kohalike seas päris popp koht. Teekond jõeni oli metsik ning jõe ääres oli tegelikult päris kena vaatepilt. Vesi veidi küll nägi välja nagu võiks siit kolmesilmse karvase sabaga kala välja tõmmata, aga pole hullu. Sain esimest korda kokku pakkida enda kaasavõetud kalastusvarustuse. Kala lõpptulemusena küll ei saanud. Putukaid oli megalt. Tegime sööki, mida sööme üle päeva, pastat, ning tulime tagasi hotelli turvaliste seinte vahele. Jõe äärde sõites sõitsime ühest talust läbi, kuhu maksime 500 peesot inimese kohta. Ilmselgelt lasti üle, kuna vahepeal tuli jõe äärde üks Volkswageni kastikas, kus oli kokku pakitud vähemalt kümme inimest autos ning ma sügavalt kahtlen, et nad 5000 peesot (10 eur umbes) maksid jõe äärde pääsu eest, aga vahet ei ole. Kaks eurot meie reisi väga palju ei mõjuta. Tagasitulles pidas perenaine meid veel korra kinni ja uuris kuidas meil läks, kas saime midagi. Vastuse peale, et “nada” kutsus ta meid enda valmistatud kala sööma, ilmselt püütud sellest samast jõest. Nii ahvatlev kui see ka ei tundunud, siis kuna mõni aeg tagasi ma alles tegelesin kohaliku toidu tagajärgedega, siis viisakalt keeldusime. Kala on selles mõttes eriti kahtlane, et kui hästi ei säilita, roiskub kala vaid mõne tunniga sellises kuumas. See hetk ei tundunud mõne sellise bakteri või haigusega tutvumine, mille nimi on niivõrd eksootiline, et minusuguse Eesti päritolu maamatsi keel ei painduks seda isegi parima võimlemise puhul hääldama, eriti ahvatlev.
Ausalt öeldes, ei ole siiamaani suutnud päris selle reisi atmosfääriga ära harjuda. Seega kirjeldan natukene ausalt meie kogemust senimaani. Lõuna-Ameerikas reis siiamaani on olnud nagu külakiigel täis peaga kiikumine – alguses on lahe, siis käivad emotsioonid ühest otsast teise, mis lõpuks kulmineerub ühe suure maale laiali laotatud meistriteosega.
Päris ausalt tuleb enda standardid ikka päris madalale lasta, kui reisida selliselt nagu meie (kui ei võta pakettreisi riigi ilusaima linna kesklinna, ei liikle ainult hotelli bussiga ja palgatud giidiga jne). Selliselt reisides nagu meie, näeb selles mõttes ka kõike muud. Noh peamiselt tegelikult kõike muud. Kuna me oleme mõlemad maal üles kasvanud, siis viriseda nagu väga ei oska eluolude koha pealt ja pole palju vaja ka, aga tuleb tunnistada, et üleminek on olnud ikka väga järsk. Me oleme varasemalt olnud ka Nepalis ning Liis on olnud ka Aasia riikides, siis nagu mingi aimdus oli, aga ausalt öeldes on tekkinud Nepalile päris tugev konkurent eluolude suhtes.
Algselt ehmatas meid ikka see, et kui paljud inimesed elavad miinuskraadises kliimas selliselt, et maja seinteks on hõredalt teineteise peale laotud puutokid ning katuseks muda ja saviga kaetud vaip vms. Nüüd pooleteise kuuga oleme aru saanud, et sellised majad ei kujuta endast ülimalt ohtlikku kartellide valitsetud linnaosa, kus autost välja astud siis saad kohe kuuli ka (kuna päris suur osa riigist on selline ning enamus linnasid, kus me olnud oleme, on selliste majadega). On ka meie mõistes ilusaid ehitisi, aga seda pigem suurte linnade vähesed piirkonnad, linnade ääreosad on täidetud selliste majadega, et Tartu hiinalinna majakesed kõlavad nagu Ibiza luksusvilla nende kõrval. Samuti me oleme jõudnud jälgida, et sellistes onnikestes elevad kohati ka inimesed, kes näevad pealtnäha täiesti korralikult riides, triiksärgi ja pealtnäha võiks öelda isegi smart-casual ehk siis ongi vaesus niivõrd hõlmav osa siin.
Inimesed ise tegelikult on siiamaani olnud tõepoolest väga toredad. Me pole kogenud ega ka pealt näinud siiamaani veel mitte ühtegi korda agressiivset või vaenulikku käitumist (peale selle, et meie autoaken sisse visati ning mu jooksutossud ära varastati, aga võib-olla ei olnud varas agressiivne seda tehes ja pigem abivalmis – abivalmis enda vastu). Inimesed on soojad, naeratavad ja abivalmid.
Üheks osaks selle reisi juures on olnud eluasemete ja noh üldse kõigi asjade juures väga madal kvaliteet. Tänavaid ei koristata, prügi on tohutult. Meie reisi lahutamatuks osaks siiamaani on olnud inimese ja loomset päritolu ekskremendi füüsiline keha kui ka sellest erituv aroomne ekstrakt. Erinevaid näidiseksemplare kohtab nii linnades, maakohtades, vaatamisväärsuste juures, looduses, restoranides välialal (vahel ka sisealal) tanklates jne. Linnas kõndides pole aega väga mujale vaadata kui maha, kuna tänavad on mineeritud nagu Ukraina rinne. Looduses nii palju ette ei pea vaatama, aga sisuliselt ikkagi kui alati auto peatad ja teest kaugemale astuda, leidub paberit ja seda põhjust miks paberit vaja läks, peaaegu igalpool.
Me lohutame ennast sellega, et me oleme siiamaani näinud ainult Tšiilid ning Argentiinat, et ehk läheb vaesematesse riikides, nagu Boliivia ning Peruu, asi paremaks.. Noh tõenäoliselt mitte. Me pole tegelikult eriti saanud loodust vaadata, kuna autot ei saa järelvalveta kuhugi jätta, kuid loodus on sisuliselt see millest me peamiselt huvitatud oleme olnud. Kohalikud ning teised rändurid on muidu väga positiivselt kirjeldanud Peruu ja Boliivia loodust, seega me lähme Boliiviasse ikka edasi ja vaatame kuidas tunne on. Aga tuleb tunnistada, et kui midagi meid seal pahviks ei löö, siis võimalik, et mängime enda reisiplaanid ümber. Kuigi me pole ühtegi enda põhipunkti veel jõudnudki (Amazonase vihmamets, Peruu Macchu Pichu ning Patagonia mäed ja jõed). Tuleb enda vastu ikkagi aus olla, nii selle reisi ajal kui ka üldse elus, on meie arvamus.
Ühesõnaga, järgmine ettekanne leiab ilmavalgust ilmselt kuskilt Boliivia võsas, senikaua aga Adios!
Seiklevad suitsupääsukesed 